Janno Zõbin: võltsmoraaliga ei ole võimalik alkoholismi vastu võidelda

FOTO: Margus Ansu

Alkoholismivastases võitluses ei toimi populism ja demagoogia. Moraali lugemise asemel tuleks selgitada ja soovitada, võime end kõrvalt vaadata on hea poliitiku oluline oskus.

Astun pärast väsitavat töönädalat perroonilt moodsasse ja mugavasse Elroni rongi. Nagu valdav osa reisijatest, kasutan minagi paratamatult tekkinud vaba aega selleks, et nutiseadme abil infouniversumiga lähisuhet luua. Piilun silmanurgast töömeile ja avan purgiõlle.

«Meil avalikus kohas alkoholi ei tarvitata,» kõlab kaks minutit hiljem mööduva piletikontrolöri nõudlik hääl. 

Kas oleme nii karmideks reegliteks valmis? Sisetunne ütleb, et käitusin veidi süüdimatult. Kuna viimasel ajal pole minu ja alkoholi suhe kirglik, ei osanud kahtlustada, et madalaprofiilne ühe õlle joomine rongis võiks kedagi häirida. 

Selgub, et moraalipolitsei tegutseb kõrgtasemel ja tihti on selleks ka põhjust. Industriaalühiskonna jäänukid, nutireisijaid häirivad lärmakollid tuleb uutest ja puhastest rongidest välja kihutada! Aga kui resoluutne siis olla? 

Õue mind siiski ei kupatatud, seega jääb küsimus õhku: kas käskida ja keelata, manitseda või soovitada? 

Mäletan aega 2000ndate alguses, mil alkoholimüük oli lubatud nii poodides kui ka tanklates ööpäev läbi. Kui öine müük lõplikult keelati, tundus see paljudele vastuvõetamatu, lausa vabadust piirav aktsioon. Praegu aga nurisevad vähesed selle üle, et öösel ei saa poodidest napsu kätte. Õieti ei meenugi enam, et selline ahvatlus üldse olemas oli.

Äkki siis ongi nii, et tulevikus lepivad alkoholitootjad lõpuks torisedes kahjumiga, eestlaste viinaisu väheneb ja rongidestki kaovad Jaan Tätte laulu «Tõestisündinud lugu» peategelase tüüpi, «põrra-põrra!» hüüdvad kodanikud täiesti.

Seega oli ehk piletikontrolöri märkus mulle õigustatud?

Kui mõelda nii, siis annavad tulemust just jõuliselt kehtestatud reeglid. Joomine avalikus ruumis keelatud ja punkt. Alkoholireklaam täpselt piiratud ja punkt.

Kuid kas me oleme jäikadeks piirideks ka ise valmis? Kas oleme nõus neid aktsepteerima?

Industriaalühiskonna jäänukid, nutireisijaid häirivad lärmakollid tuleb uutest ja puhastest rongidest välja kihutada!

Viimasel ajal on karskuspropaganda intensiivistunud ja sellega kaasnev nn uusmoraal jõuliselt peale tunginud. Eesti ühiskonna üha korralikumaks ning inimeste viisakamaks muutumine ning viimaste aastate alkoholipoliitika on käinud käsikäes. Ossinovski võib rõõmustada. Elanike üldine heaolu on kasvanud – väide, mille üle võiks muidugi endiselt ja kaua vaielda – ning rõõmuga vaadatakse Lääne poole, kus juba aastakümneid on joodud vähem.

Teisalt sarjab osa rahvast ministrit niivõrd, et levima on hakanud nn Ossinovski folkloor. See on muidugi vihane, poliitiliselt ebakorrektne ja seda Euroopa alkoholipoliitika ühtlustumine ei huvita. Osa elanikest peab Ossinovskit võltsiks ja kahjulikuks moraalijüngriks, kes on paljude väikepoodinike elu kibedaks teinud või nende elu sootuks tuksi keeranud. Just seetõttu on vähenendu ka sotside populaarsus üldiselt.  

Väikepoodide teemal sõna võtnud Barbi Pilvre valas omakorda õli tulle ning tema maine kahjustus pärast 21. novembril Delfis ilmunud artiklit märgatavalt. Põhiline Pilvre probleem oligi selles, et ta ei saanud aru alkoholi ja toidukaupade müügi lahutamatusest maapiirkondades ja sellest, et poodide kadumisega kaob mõnes paigas ka viimane avalik ruum, kus külaelanikud said üksteisega suhelda.

Põhimõtteliselt ütles Pilvre välja, et maapoodidel pole mõtet, need ei suuda niikuinii kaubanduskeskustega konkureerida. Selline ülistuslaul kaubanduskeskustele ei toeta aga kohalike initsiatiivi väikeettevõtluse arendamisel kuidagi.

Kallid külaelanikud, ärge pidage poodi! See ei õnnestu kunagi! Just üleolev toon ja võltsmoraal olid need, mis Pilvre kirjutises kõige rohkem häirisid.

Sarkastiline, lahterdav ja üleolev maarahva suhtes. Demagoogia meistriklassis kirjutatud artikkel, mida poliitik endale kuidagi lubada ei tohiks.

Karskusidee pole paha ja põhimõtteliselt pole alkoholismi vastu võitlemise idees midagi halba ja taunimisväärset. Halb on see, kui karskuspropaganda muudetakse demagoogiaks või populismiks ning seda kasutatakse poliitiliste vastaste laimamiseks. Kui liialt näppu vibutada ja moraliseerida, ei ole sõnum enam siiras. Seetõttu oleks poliitikutele oluline vaadata end kriitilise pilguga kõrvalt ja märkida taluvuse piir sobivasse kohta maha. 

Võibolla pingutas kodanikuna üle ka piletikontrolör, kes mulle etteheite tegi? Elas tas pisike Barbi Pilvre, kes mind kui maainimest üleolevalt paika panna üritas? Loodan, et mitte. Ehk oli ta sõnum ikka siiras, demagoogia- ja populismivaba.

Inimestele tuleks tervislikku eluviisi ja kainust propageerides pigem selgitusi ja soovitusi jagada. Jõuliselt manitseda ja keelata pole vaja. Piitsaga ei aja 21. sajandil viinakuradit välja kellestki!

Tagasi üles