Viimase nelja aasta statistika vargustest Tartumaal näitab vaid positiivset suunda – neid on jäänud üle poole vähemaks. Siiski saadakse süüdlane kätte 30-50 protsendil juhtudest, seega on varguste süüdlasi keeruline tabada.
Pikanäpumehi pole lihtne tabada, kuid vargused vähenevad
8. jaanuar 2018, 11:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tartu politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse juht Üllar Sõmera tõdes, et kuigi politseinikud teevad endast oleneva varguste ja varavastaste süütegude toimepanijate kätte saamiseks, lahendatakse alla poolte juhtumitest. Siiski näitavad numbrid, et nii varavastased kuriteod kui vargused on languses. Näiteks 2014. aastal registreeriti Tartumaal 1993 varavastast tegu, mille alla lähevad ka näiteks sõidukite vargused ja esemete varastamine poest, mullu aga toimus 1169 säärast tegu. Eluruumidest võeti 2014. aastal Tartu maakonnast lubamatult kaas asju 242 korral, 2017. aastal 105 korral.
Üha enam arvestatakse üksteisega
Sõmera pakkus ühe põhjusena välja, et inimesed on muutunud palju hoolikamaks ja tähelepanelikumaks, mis aitab kaasa kuritegude avastamisele ja ärahoidmisele. «Elatustase on ka mõnevõrra tõusnud, massiline kuritegevus, nagu oli näiteks üheksakümnendatel, on jäänud selja taha,» lausus Sõmera ja lisas, et muutused ühiskond aitab samuti kaasa kuritegude vähenemisele. «Kuriteod on üleüldiselt pidevas langustrendis. Usun, et inimesed arvestavad üha rohkem teistega.»
Vargused eluruumidest saavad võimalikuks umbes kolmandikul juhtudest avatud ukse tõttu, seega varas saab kellegi koju astuda suurema vaevata. Teistel juhtudel pole aga ka lukustatud uksest abi, kuna ka need ei jää alati vargale takistuseks.
Üleaedsega tasub suhelda
Sõmera leidis, et ise on võimalik üsna palju enda vara turvalisuse osas ära teha. «Tuleb kindel olla, et kõik aknad-uksed on suletud, võtmeid ei tohi jätta ettearvatavatesse kohtadesse, nagu näiteks postkasti või mati alla,» loetles ta ette mõned võimalused. Ka ukse puhul jäetakse suurema tõenäosusega rahule tugev ja moodne uks, mille lukud on kindlad. «Viimase aja trend on võtta lukustusena kasutusele sellised lukud, kus võtmeid üldse ei olegi. Selliseid juba kangiga lihtsalt lahti ei murra,» sõnas Sõmera. Võtmeteta uksi saab avada nii koodi, nutiseadmega või spetsiaalse kiibiga, mida saad võtmehoidja küljes kanda.
Ta soovitas ka hoida häid suhted naabritega, kuna korralikes naabrivalve piirkondades pannakse toime vähem vargusi. «Seega soovitame naabritel koostööd teha naabrivalvesektorite loomiseks. Ka üldine võõraste sõidukite ja isikute märkamine piirkonnas võib kasulikuks osutuda,» ütles Sõmera. Ka kaamerate ja valvesüsteemidega varustatud elamurajoonides kipub varguste statistika Sõmera väitel madalam olema.
Kui linnades valitakse vargusteks pigem neid maju, mille juures puudub kaamera, siis maakohtades on varaste põhiliseks sihtmärgiks mahajäetud majad ja suvilad. «Kui maja juures aktiivset tegevust ei toimu, võivad vargad just sinna sisse murda. Arvestades, et maamaja külastatakse üle paari kuu, on ka politseinikel raske süüdlast leida, kuna nii-öelda jälg on jahtunud ja on raske määrata kasvõi kuupäeva, millal vargus toimus,» tõdes Sõmera.
Tüüpilisemaks vargaks kipub Sõmera väitel olema nooremapoolne meesterahvas, kellel puudub kindel töökoht ning haridustase on pigem madal. «Midagi muud iseloomulikku politseipraktikast väga välja ei joonistu, kui see, et ka perekondlik hõivatus on neil pisut madalam kui tavaliselt,» lisas Sõmera.