Marko Adamson: millist kooli tahame?

Foto: Erakogu

Haridus on üks selliseid teemasid, mis meid kõiki puudutab, kas siis laste, sugulaste või hoopis mina-kui-õppija vormis. Teema kutsub esile kirgi, eriti kui midagi muutma hakatakse selles maailmale esmavajalikus süsteemis või hakatakse tegelema reformidega ning tekivad vastuolud ja konfliktid, mille taustaks on erinevad maailmavaated ja poliitika. Neid probleeme olen endas kandnud tükk aega ning otsus neist kirjutada ei sündinud sugugi kergelt. 

Eestis on palju inimesi, kes on südames hariduse patrioodid. Millest aga tuleneb ikka see, et hariduse andmist ja süsteemi, kaasavat haridust mõistetakse ikkagi erinevalt? Tänini on paljudele haridustöötajatele segane, mis on kaasav haridus ning kas ja kuidas seda peaks koolikontekstis käsitlema. Jah, me saame sellest aru, et koolidesse integreeritakse kõiksuguseid lapsi, kuid kas meie pedagoogid on saanud ka piisava ettevalmistuse selleks, et tegeleda koolitunnis käitumisraskuste ja hälbiva käitumisega lastega?

Olen veendumusel, et reformiti, keerati ja pöörati, aga unustati ära need, kes sellega nüüd tegelevad – õpetajad. Kas neile ka anti midagi, mõni tööriist, et näe sa saad enda tööd paremini teha nii ja nii, kui puutud kokku sellise ja sellise juhtumiga? See asi ei lähe, kohe üldse ei lähe, sest neid noori, kes vajavad erilist kohtlemist, on palju ja iga aastaga selliste laste arv kasvab. Põhjus lihtne: uskumatult palju on hoolimatuid lapsevanemaid, kes ei hooli ega tea, mis on traditsiooniline õppetegevus, kodus õppimine, kodutööd.

Loomulikult ei tee õpetajad oma tööd raha pärast, ammugi mitte. Praegune palgafond õpetajatele on suisa alandav, kahju, et riigijuhid ei suuda teha kiireid ja suuri otsuseid, mille tulemus oleks motiveeritud õpetajad.

Töötades ise koolis ja nähes haridussüsteemi seestpoolt, usun, et haridust on võimalik korraldada ja anda väga erinevatel viisidel. Eestist ei ole võimalik leida kaht kooli, kus hariduse andmine on korraldatud täpselt ühtmoodi. Haridusel on palju funktsioone ja eesmärke. Mida siis tähtsamaks ja mida vähem tähtsaks pidada, kas kõlbeline kasvatus peaks üldse kooli kuuluma, kas aineteadmised peaksid olema esikohal? 

Eestist ei ole võimalik leida kaht kooli, kus hariduse andmine on korraldatud täpselt ühtmoodi.

Need hoiakud on aja jooksul muutunud. Seisan ise selle eest, et sotsiaalsed oskused, nagu suhtlemine ja teiste kuulamine, oleks väärtustatud sedavõrd, et tajutaks vajadust neid koolis lastele õpetada. 

Haridusteemades on ühiskonnas palju tõlgendusi. Mööngem, hulk haridusuuendusi, mis suurte lubaduste saatel sündinud, on kiiresti hääbunud. Näiteks lubadused kaotada ainepõhisus, et lapsed ei valaks koolis enam pisaraid ja koolirõõm suureneks. Lubadused on, aga õnnestumised?

Lähtuda tuleks siiski teaduspõhistest õppekavadest, mida küll kritiseeritakse, klassitunni süsteemis, mis on juba kasutusel 19. sajandi algusest. Haridust tuleks muuta evolutsioonilisel teel, tuleks väga palju üksteisega nõu pidada ja teha ikka neid asju, mille mõistlikkuses enamik inimesi on veendunud.