Eestis on palju inimesi, kes on südames hariduse patrioodid. Millest aga tuleneb ikka see, et hariduse andmist ja süsteemi, kaasavat haridust mõistetakse ikkagi erinevalt? Tänini on paljudele haridustöötajatele segane, mis on kaasav haridus ning kas ja kuidas seda peaks koolikontekstis käsitlema. Jah, me saame sellest aru, et koolidesse integreeritakse kõiksuguseid lapsi, kuid kas meie pedagoogid on saanud ka piisava ettevalmistuse selleks, et tegeleda koolitunnis käitumisraskuste ja hälbiva käitumisega lastega?
Olen veendumusel, et reformiti, keerati ja pöörati, aga unustati ära need, kes sellega nüüd tegelevad – õpetajad. Kas neile ka anti midagi, mõni tööriist, et näe sa saad enda tööd paremini teha nii ja nii, kui puutud kokku sellise ja sellise juhtumiga? See asi ei lähe, kohe üldse ei lähe, sest neid noori, kes vajavad erilist kohtlemist, on palju ja iga aastaga selliste laste arv kasvab. Põhjus lihtne: uskumatult palju on hoolimatuid lapsevanemaid, kes ei hooli ega tea, mis on traditsiooniline õppetegevus, kodus õppimine, kodutööd.
Loomulikult ei tee õpetajad oma tööd raha pärast, ammugi mitte. Praegune palgafond õpetajatele on suisa alandav, kahju, et riigijuhid ei suuda teha kiireid ja suuri otsuseid, mille tulemus oleks motiveeritud õpetajad.
Töötades ise koolis ja nähes haridussüsteemi seestpoolt, usun, et haridust on võimalik korraldada ja anda väga erinevatel viisidel. Eestist ei ole võimalik leida kaht kooli, kus hariduse andmine on korraldatud täpselt ühtmoodi. Haridusel on palju funktsioone ja eesmärke. Mida siis tähtsamaks ja mida vähem tähtsaks pidada, kas kõlbeline kasvatus peaks üldse kooli kuuluma, kas aineteadmised peaksid olema esikohal?