/nginx/o/2018/01/07/7467313t1h5c09.jpg)
Valdav osa meie väikeettevõtetest ei kasuta pilveteenust ega muid uusi nutikaid rakendusi, mis on loodud nende töö efektiivsemaks muutmiseks. Tööstussektor vajab aga võimekuse suurendamiseks hädasti digitaalsete tehnoloogiate kasutuselevõttu. Antropoloogina tundub mulle, et üks probleem peitub idufirmade kuvandis ning start-up-maailma ja tavaettevõtluse erinevates kultuurimustrites.
Ühiskonnas võib näha kahte paralleelset ükskõiksuse ahelat. Ühelt poolt ei tunne tehnoloogiakaugemad ettevõtjad huvi uute arenduste vastu ega võta riski idulahendusi oma valdkonnas katsetada. Teisalt ei näi, et lennukate visioonidega idufirmad omistaks tähtsust kultuurilistele omapäradele ning panustaks kasutajakäitumise tagamaade sügavamasse mõistmisesse.
Selleks et uued lahendused turule pääseksid, võiksid Eesti start-up-kogukonna arvates kasutajad vaadata tulevikku ning olla julgemad ja kannatlikumad. Kasutajate käes on uute nutikate lahenduste eduloos suur võim. Ideaalne klient on võrdne partner arenevatele idufirmadele – nagu arendajadki, usub ta innovatsiooni ja uuenduste vajalikkusesse. Sealjuures ei tohiks kasutaja eeldada täiuslikult toimivat lahendust.
Tavainimene saab oma tähelepanu ja kasutajaprofiili loomisega avaldada uutele algatustele toetust. Aktiivsete kasutajate hulk idufirmade maailmas on hea tõestus investoritele ning väärtuslik nurgakivi toetamaks ettevõtja visiooni paikapidavust.
Leian, et potentsiaalne klient võiks olla arendustöösse kaasatud nii varajases faasis kui võimalik, ideaalis juba idee kujunemisel. Ilma kasutajate toetuseta lõpeb idufirmadel varsti motivatsioon ja raha ning head mõtted ei saa kunagi teoks.
Eesti tööstus-, teenindus- ja ehitusettevõtjad on aga just sedasorti kasutajad, kes ei ole seni kuigi agaralt kasutanud ära oma võimu, andmaks hoogu tehnoloogia arengule. Selle taga on kahtlemata mitu erinevat põhjust, kuid hiljuti peetud sTARTUp Dayl tehtud intervjuude ja vaatluse põhjal tooksin välja neli võimalikku kultuurilist eripära, mis võivad aidata mõista põrkuvaid mõttemustreid. Nende keskmes on tavaettevõtjate usaldamatus ning eluterve skepsis start-up-maailma suhtes.
Tee tööd, rohkem tööd? Eesti töökultuur toetub narratiivile, et tuleb näha aastakümneid vaeva, ehitamaks üles midagi kestvat, mida lastele edasi pärandada. Idufirmakultuur näib eemalt vaatajale kui superstaari teekond: edu tuleb võrreldes eesti kultuuriloost tuttava elutööprojektiga kahtlustäratavalt kiirelt, vaid mõne aastaga. Tegevjuhi peas sünnib hiilgav idee, leitakse ideaalne meeskond, vajalik rahastus ning seejärel müüakse teenus välisinvestoritele maha suure kasumlikkusega. Võõristus ning kahtlev suhtumine teistmoodi ärimudelite vastu on seetõttu mõistetav.
Selle lõhe ületamiseks võiks rohkem rääkida iduettevõtluse ning traditsioonilise ettevõtluse sarnasustest.
Selle asemel, et lootma jääda, et majanduslik kitsikus ühel hetkel ettevõtjad tehnoloogia vajalikkuses ümber veenab, võiksid idufirmad teadvustada tavakasutajate ootusi ja hirme.
Innovatsioon töötab praktiseerides. Idufirmad ja traditsioonilisemates valdkondades tegutsevad ettevõtjad on «laua taga» erineva kompetentsiga. Esimesel on innovaatiline loov lähenemine, teisel aastatepikkune praktiline kogemus.
Idufirmad alati ei hooma ettevõtjate tegelikke vajadusi ja võimalusi. Ettevõtjad omakorda kahtlustavad, et loodud lahendused ei pruugi päris elus töötada. Praktiliselt asjadele lähenemine on meile olnud omasem, uued lahendused sünnivad järele proovimise teel.
Just seetõttu peaksid tarkvaraarendajad regulaarselt sukelduma arvutite tagant klientide igapäevakeskkonda, et mõista nende maailma veidi paremini.
Ebaõnnestumine on väärt kogemus. Tavaettevõtja silmis näib start-up-maailm hulljulge investeeringuna. Eesti ettevõtluskultuurile on aga omane järjepidev edasiliikumine ning samm-sammult kasvamine. Liigseid riske ei võeta, liigutakse ikka tasa ja targu ning ettevõtete suured kasvuhüpped on pigem haruldased. Pankrot on elutöö kokkuvarisemine.
Seda tüüpi mõtlemismuster mõjutab meie suhtumist ebaõnnestumisse, mida nähakse personaalse läbikukkumisena. Start-up-maailmas on seevastu ühe projekti lõppemine alguseks järgmisele. Idee ebaõnnestumine on oluline kogemuste kogumise, õppimise ja ka järelduste tegemise koht.
Usaldada, veel rohkem usaldada! Idufirmandus põhineb koostööl, eestlased on aga stereotüüpiliselt üksinda tegutsejad. Võibolla sellepärast otsivad idufirmad koostööd ennekõike piiride tagant, tõepoolest on seal rohkem kompetentsi, oskusi ja teadmisi.
Siiski võiks ka eestlased omavahel olla avatumad koostegutsemisele ning vaatama kaugemale oma tuttavate ringist. Ka Eestis on palju spetsialiste ning just siit võiks valdkonnaüleseid koostöövõimalusi alustada. Sealjuures peaksime kollektiivselt mööda vaatama kahtlusest, et teist inimest ei saa usaldada, ning looma aluse uuele kultuurile, kus koos jõuab tegelikult kaugemale.
Ülaltooduga püüdsin avada mõttemustreid, mis takistavad proovimast uusi lahedusi. Uue tehnoloogia kasutuselevõtt seostub paljudes olukordades ebamugavuse ning õppimise peale kuluva aja ja närvirakkude kuluga. Ettevõtetele on see sageli ka arvestatav rahaline investeering.
Skepsist idufirmade suhtes saaks leevendada kommunikatsiooni ning erinevat tüüpi ettevõtluse koostöö toetamisega. Teisalt aga peaksid ka start-up’id astuma oma toote või teenuse kasutajatele sammu lähemale ning kaasama teiste sektorite ettevõtjate ning ühtlasi oma potentsiaalsete klientide praktilist kogemust oma teenuse arendamisesse.
Selle asemel, et lootma jääda, et majanduslik kitsikus ühel hetkel ettevõtjad tehnoloogia vajalikkuses ümber veenab, võiksid idufirmad teadvustada tavakasutajate ootusi ja hirme.
Kuigi enamik Eestist alguse saanud nutikaid ettevõtteid näeb oma turgu globaalses mastaabis, soovitan idufirmade loojatel kõigepealt alustada kasutajate ja kultuuri tundmaõppimist siitsamast, kodu lähedalt.
Artikkel tugineb 8. detsembril Tartus toimunud Baltimaade suurimal ärifestivalil sTARTUp Day 2017 peetud vestlustele, lühiintervjuudele ja vaatlusele.