Tartu teadlased võtavad levinud nahahaiguse 220 000 euro abil luubi alla

RNA bioloogia vanemteadur Ana Rebane juhib uuringut, mille tulemustest võib olla abi edasises ravimiarenduses. Foto: Margus Ansu

Järgmised kolm aastat uurivad Tartu ülikooli teadlased eesotsas RNA bioloogia vanemteaduri Ana Rebasega laialt levinud nahahaiguse atoopilise dermatiidi tekkepõhjusi, samuti seda, kuidas viia ravivaid osakesi haiguskoldesse. Uurimuse tulemusest loodetakse saada abi ravimiarenduseks.

Eile sai teatavaks, et Taani fond Leo Foundation toetab Tartu ülikooli teadlaste uurimistööd 220 000 euroga.

Atoopiline dermatiit on krooniline põletikuline nahahaigus, mis on sageli allergilise loomuga. Selle tekkepõhjused pole hoolimata haiguse laiast levikust seni täpselt teada. 

Sestap soovivad teadlased äsja soliidse rahastuse saanud projektis uurida, kuidas spetsiifilised väikesed RNA-molekulid ehk mikro-RNAd mõjutavad haigust selle esmases staadiumis. 

Seejuures kasutatakse kullerpeptiide, lühikesi valguosi, millel on võime transportida rakkudesse erineva suurusega molekule.

Uurimistoetus aitab tööle kaasa, kuna katab kolmandiku labori kolmeaastasest eelarvest. Lisaks rahastatakse RNA bioloogia labori tegevust Eesti teadusagentuuri, siirdegenoomika keskuse ja Mobilitase meetme abil.

«Olen selle teemaga tegelenud juba 2010. aastast nii huvi kui ka juhuste kokkulangemise tõttu. Meie labori töö edenemisele on aidanud kõvasti kaasa suurepärane koostöö professor Külli Kingoga Tartu ülikooli nahakliinikust ning professor Margus Pooga ja professor Ülo Langeliga tehnoloogiainstituudist,» rääkis Ana Rebane.

Ravi pole lihtne

Varasemast on teada, et ühel Tartu teadlasi huvitaval spetsiifilisel mikro-RNA-l on põletikuvastane toime. Nüüd asutakse uurima, kas seda mikro-RNAd on võimalik kullerpeptiidide abil viia piisavalt efektiivselt haiguskoldesse.

Heade tulemuste korral võib töö osutuda oluliseks edasiviivaks jõuks ravimiarenduses. Ehkki praegu kasutatavad atoopilise dermatiidi ravimid, mida määritakse nahale või manustakse tabletina, pakuvad paljudel juhtudel inimestele nende hädas suurt leevendust, ei toimi need siiski alati nii, kui võiks tahta.

Paljude laste probleem

Atoopiline dermatiit mõjutab läänemaailmas 10–20 protsenti lastest. Täiskasvanutest põeb seda kuni kolm protsenti, kuid siis on Rebase sõnul pahatihti tegu raskemate juhtumitega. «Paljud lapsed kasvavad sellest välja, kuid täiskasvanueas avalduv atoopiline dermatiit jääb sageli inimest tülitama elu lõpuni,» täpsustas ta.

Nüüd tahavadki teadlased teada saada, kas ka täiskasvanutel oleks võimalik haigusest vabaneda, kui õnnestuks teaduspõhiselt muuta immuunsüsteemi käitumist.

Atoopilist dermatiiti leevendatakse praegu hormoon­­kreemidega, mis suruvad alla immuunsüsteemi ülemäärast aktiivsust. Samuti on naha kaitseks kasutusel niisutavad kreemid. «Kahjuks on haigeid, kel on eri põhjustel nende vahenditega raske haigust kontrolli all hoida,» ütles Rebane.

Haigus ei ole eluohtlik, kuid tekitab sügelusega ebamugavust, mõjutab elukvaliteeti ning võib lõpuks põhjustada ka depressiooni. Kui atoopiline dermatiit on seotud allergilisusega, võib sellele lisanduda astma või allergiline nohu.

Kullerpeptiid-mikro-RNA nanokomplekside paiknemine naha rakus. Sinisega on märgitud raku tuum, rohelisega tsütoplasma ja punasega mikro-RNA. Foto: Egon Urgard

Atoopilise dermatiidi põhjusi võib otsida nii pärilikkusest kui keskkonnast. «Seda haigust oli palju vähem, kui meie immuunsüsteemil oli rohkem tegemist meid ümbritsevate patogeenide ja parasiitidega ning meie keskkonnas elutsev bakterite kooslus oli mitmekesisem,» selgitas Rebane. Näiteks on tema sõnul avastatud, et allergiat on vähem nendel lastel, kelle emad puutuvad kokku vähemalt nelja erineva koduloomaga.

Inimeste elukeskkond on viimase poole sajandiga väga palju puhtamaks muutunud ja see on aidanud kaasa nahahaiguse avaldumisele. Kuid on ka haigeid, kelle puhul pole teada, miks atoopiline dermatiit tekib.

Äsja raha saanud projektis osalevad lisaks Tartu ülikooli kliinikumi nahahaiguste kliiniku juhataja professor Külli Kingo ning tehnoloogiainstituudi teadlased professor Margus Pooga ja professor Ülo Langel. Välispartneritena löövad uurimises kaasa Kieli ülikooli professor Stephan Weidinger ja Lõuna-Taani ülikooli professor Jesper Wengel.

Fond Leo Foundation arendab üle saja aasta pikkuse ajalooga Taani farmaatsiaettevõtet Leo Pharma. Ta on ise ka selle omanik.