Pintslid, värvid, oksad, pärlid, pehme mööbel, klaas ja nahk – kõik iseenda pärast!

Mare Riis töötab Tartu ülikooli kliinikumis aednikuna ja tema hooldada on ka Raja tänava kliiniku talveaed. Selle sõnajala lehtedel näitabki ta omakootud Räpina kirivööd.

FOTO: Sille Annuk

Ühel päeval tundis Mare Riis, et aeg on käes! Kaks ta vanemat last olid täiskasvanud ja ka kolmas, pesamuna, hakkas suureks saama. Mare Riis valis rahvaülikoolist välja esimese kursuse – kena kevad­kleidi õmblemine.

Seda kleiti pole Mare kordagi kandnud. Mitte et kleidil midagi viga oleks, aga nii on läinud. 

Tegelikult huvitas teda lõigete konstrueerimine, mida sai aga õppida ainult nädalavahetustel, ning vabadest päevadest pere seltsis ei raatsinud Mare Riis kuidagi loobuda.

«Ma olen ennegi õmmelnud, aga mingid tarkused ikka saab, kui spetsialist õpetab,» märkis ta. 

See kõik algas kolm aastat tagasi. Siis läks Mare Riis õppima kirivöö kudumist. Tal on garderoobis Räpina kihelkonna triibuseelik, kuna ta on Räpinas aiandust õppinud, ning selle triibuseelikuga istub ta kõikidel laulu- ja tantsupidudel uhkelt publiku hulgas. 

Aga vööd tal ei olnud, ja nii tegi ta rahvaülikoolis endale Räpina vöö. Valgele linasele põhjale villaste värviliste kirjade kudumine on paras tegemine, millimeeter millimeetri haaval, kolm meetrit jutti.

Selle kursuse järel kudus Mare Riis vöö ka mehele ja lapsele …

Kirivöö ja voodi

Siis mõtles, et tahaks midagi nahast teha, nahast polnud ta kunagi midagi teinud. 

Nahast käekott.

FOTO: Mare Riis

Läks nahakunsti ja -disaini kursusele ning lõikas, liimis ja õmbles kokku kotikese, mille võib rihmaga üle õla visata.

Ühest asjast hakkas Mare Riis aru saama. Rahvaülikooli kursustel oli nagu mingi fluidum küljes: võõrad inimesed tulevad kokku, kõik on kinnised ja omaette, aga siis tegutsedes lähevad ootamatult lahti, muutuvad elavaks ja rõõmsaks, saavad üksteisega sõbraks. See võlus.

Uus teema ei lasknud end kaua oodata.

Mare Riisil on kodus vanaaegne mööbel, vanaisa pärandus. On ka tammepuust voodi, mille kohta juba ta ema oli rääkinud, kuidas ta ise lapsena sellel hüppas. 

Vana voodi koos omal jõul korrastatud vedrumadratsiga.

FOTO: Mare Riis

Voodi vedrud olid aga ammu väsinud, meriheinast polster hõredaks kulunud, vahele topitud saepurust paigad tolmuks muutunud. Mare Riis pani hõlmad vöö vahele ja läks rahvaülikooli pehme mööbli polsterdamist õppima. 

Kursuslased sidusid raamile ja polsterdasid ära neli vedrut. Mare Riisi kodusel vanal madratsil vajasid ümber vahetamist ja sidumist aga 40 vedrut! 

Suvi oli õnneks käes ning Mare vedas madratsi oma õue peale välitöökotta. Saatis vahepeal õpetajale pilte sellest, kuidas tööjärg edeneb. Õpetaja ütles, et tee nii, ja siis tee naa. Kui madrats korda sai, tuli isiklikult kohale, patsutas selle triibulist katet ja sõnas: «Tubli!»

Seejärel käis Mare Riis ühel 3D-joonistuse kursusel ja õppis kasutama sisekujundustark­vara. «Proovid arvutis maja ehitada, kõike saad ise valida, alates seina paksusest ja aknaraamijaotusest kuni sisekujundusvärvide ja mööblini välja. Väga huvitav oli!» kommenteeris ta.

Siis sai Mare Riis kunsti­pisiku: hakkas käima kunsti­stuudios nii ühe kui teise juhendaja käe all ning pani end kirja ka maalimise ja joonistamise suvekooli. 

Esimene maal «Peegeldus» Robert Suvi maalikursuselt.

FOTO: Sille Annuk

Isegi nüüd uuel aastal ei saa ta veel hoogu maha.

Üks Mare Riisi teos ripub praegu Vanemuise kontserdimajas. See on portree Konstantin Pätsist. «Ma leidsin vana ajaleheväljalõike, kus president Päts oli muigel näoga, niimoodi poolprofiilis vaatab,» meenutas ta. «Paistis nii äge pilt, aga see tuli suureks maalida. Juhendaja Robert Suvi aitas natuke siit ja sealt, ja kuidagi saime tehtud. Aga siis krabas selle pildi enda kätte ja ütles, et viib näitusele. Ma maigutasin suud, et mis mõttes, ma üldse esimest korda proovin portreed ...»

Tegelikult on Mare Riisil kodus veetud terve sein täis nööre, kus ta suurepärased tööd ripuvad. 

Mare Riis ja tema pildid.

FOTO: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Ka on ta lapsena kunstiklassis käinud, ning olgem ausad, ta vend Meelis Arulepp on kõrgelt tunnustatud päriskunstnik, kes joonistab parasjagu Sipsiku multifilmi. 

«Ühes peres ei saa olla kaht kunstnikku korraga,» naeris Mare Riis. «Keegi pidi ka midagi praktilist tegema, ja nii läksin mina aiandust õppima.» 

Vitraaž laternas.

FOTO: Mare Riis

Kord sattus Mare intuitiivmeetodil loovuse arendamise kursusele. Kursuslased uinutati peaaegu magama, siis äratati üles ja nad pidid, kuidas aga kellelgi pähe tuli, värvidega maalima.

Sellest kursusest Mare pikemalt ei räägi, kuna see talle väga ei sobinud. 

Asi, millest Mare Riis aga taas suure õhinaga räägib, on Tiffani tehnikas klaasvitraaži kursus, kus igaüks sai endale laterna, kust tuli kaks originaalklaasi välja võtta, et need kursuse lõpul asendada oma käega lõigatud, lihvitud ja tinaraami pandud värvilise klaasi mosaiigiga.

Kapslist väljas

Lihtne, okstest põimitud jõuluseade.

FOTO: Mare Riis

«Igasugu asju tahaks teha,» kordas Mare Riis muudkui ning rääkis ka poolvääriskividest, ehetest ja lilleseadekursusest. 

Pärast Leili Alaoja-Reinu juhendatud lilleseadekursust tassis ta näiteks kodusest prügihunnikust terve hulga oksi välja, kuna leidis, et need kõik sobivad millekski. 

Mare Riis käib rahvaülikoolis iseenda pärast, mitte selle pärast, et teised teda kiidaksid. Ta soovitab igaühel mõni kursus leida, alustuseks kasvõi ühepäevane, et näha, milliseid uusi värve see ellu toob.

«Mõnikord on inimesed kapslis, ma ise ka olin. Sealt on vaja välja pääseda,» ütles ta.

Tartu rahvaülikool nimetas Mare Riisi eelmise aasta kõige innukamaks õppijaks.

Ehetekursusel loodud pärlikee.

FOTO: Mare Riis

Tagasi üles