Endine Tartu esimaadleja avab vaksalis näituse Hiinalinnast

Saatuse tahtel kohtusid Ukrainas sündinud Olga ja Pjotr hoopis Hiinalinnas. Aiamaa on koht eneseteostuseks, kuid annab ühtlasi köögivilju ja mett. Foto: Maria Kilk

Laupäeval, 6. jaanuaril kell 14 avatakse raudteejaamas Maria Kilgi näitus «Shanghai, viimane lennuk». Fotograaf, keda on pärjatud Tartu parima naismaadleja tiitliga, eksponeerib vaksalis fotosid Hiinalinnast. 

Perifeerse linnaosa õhustik ja inimesed köidavad Kilki sedavõrd, et ta kohalike eeskujul kasvatab seal ka ise köögivilju.

Kohatruud hiinalinlased

Kilgiga juttu alustades saab peagi selgeks, et see naine tervitab elus uusi ja ootamatuid väljakutseid. Näiteks alustas ta täiskasvanuna professionaalsel tasemel treeninguid Jakob Prooveli käe all ning pälvis Eesti meistri tiitli naistemaadluses aastatel 2012–2015. Ta on võitnud medaleid judos. Viimased poolteist aastat on Maria vaimustunud Hiinalinna eksootilisest miljööst.

«Mingil hetkel avastasin, et Tartus on piirkond, millest keegi eriti midagi ei tea. Et see on nagu must laik ja isegi põlistartlased seal ei käi,» selgitas Kilk oma huvi Hiinalinna vastu. Tema sõnul on paik seotud hirmujuttudega ning võib vaid ette kujutada, kui rikkalik ja värvikirev on kohalik folkloor. 

Hiinalinna aiamaadel tegutsevate inimeste pildistamist ja nende intervjueerimist alustas Kilk aasta tagasi, kuid on kohaga tuttav juba 2000ndate algusest. «Tollal oli pilt õõvastav ja masendav, need prügiväljad olid ikka kohutavad,» meenutas ta.

Selle asemel, et õhtuti televiisori ees istuda või arvutimänge mängida, käivad Väike Sanja ja tema isa õhtuti koos aiamaal ehitamas. Foto: Maria Kilk

Kilgi hinnangul arvavad põlistartlased tihti, et vaid vene keelt kõnelevad inimesed, nende seas Hiinalinna aednikud, on juurteta inimesed. «Positiivne üllatus oli see, et nad on äärmiselt kohatruud,» tõdes ta. «Sageli on nad sinna läinud varases nooruses, Hiinalinnas omavahel tutvunud, abiellunud ja kogu ülejäänud elu elanud.» 

Kilgile avaldas aastase pildistamisperioodi jooksul muljet, kui suure armastusega hiinalinlased oma maalappi suhtusid. «Seal on suured jämedad puud, mis on nende endi istutatud, sinna on maetud nende lemmikloomad,» tõi ta näiteid. On tavaline, et nende lapsed on ostnud korteri samuti Hiinalinna, kuid juba uutesse korrusmajadesse.

Näitusele on Kilk lisaks fotodele välja pannud ka Hiinalinna aednike lood. «Mõnes mõttes pean ma neid lugusid isegi olulisemaks. Küsisin inimestelt, millega nad tegelesid, kuidas nad Hiinalinna ja Eestisse sattusid ja mida nad Eestist varem teadsid. Näitusel saabki vastused just nendele küsimustele,» selgitas ta.

Puhast toitu oma pojale

Küsisin Kilgilt, mis sundis teda lõpuks ikkagi pildistama Hiinalinna aednikke. «Mul sündis poolteist aastat tagasi väike pojakene. See, et hakatakse mõtlema, kust meie toit tuleb, on noortel emadel tavaline. Ei taha enam osta Konsumist neid lõhnatuid tomateid. Hakkasin otsima võimalust puhast toitu ise kasvatada,» põhjendas ta. 

Kilgi sõnul jõuab lapsevankriga jalutades kesklinnast 15 minutiga kohta, kus avaneb täiesti teistsugune maailm. «Ööbikud laulavad, taimed kasvavad, see on täielik paradiis,» õhkas ta. Kohalikud aednikud on Kilgi sõnul nii lahked, et iga kord, kui ta Hiinalinnast lahkub, on vankri pakiraam aiasaadustest lookas.

Kilgi arvates on sealsed potipõllumehed avatud ja jagasid oma elulugusid hea meelega. «Nad rääkisid asjadest, mis on elulised ja juhtunud ka minu sõpradega,» nentis ta. 

Kilgil on kahju, et tartlaste silmis on Hiinalinnal halb maine. Eelarvamusi kummutada ja Hiinalinna aednike kogukonda eestlastele lähemale tuua on kindlasti üks näituse põhilisi eesmärke. Facebookis saab Kilgi tegemistel silma peal hoida lehekülje «Tartu Hiinalinna aiamaad» kaudu. 

Ühe armastuse lugu

Olga ja Pjotr ei tutvunud Ukrainas, kuigi see on nende mõlema sünnimaa. Ka elu Hiinalinnas, teineteisest vaid mõne tänavavahe kaugusel, ei teinud neid tuttavaks. 

Kokku viis neid mõlema elus toimunud kurb sündmus. Nädalase vahega surid nii Pjotri naine kui ka Olga abikaasa. Üks sõber andis Petjale Olga aadressi, sõnades: «Mine räägi, teil on üks mure.» 

Mõni päev hiljem seisiski endine lendur Olga ukse taga. Sangaris töötanud naine ei osanud tekkinud olukorrast midagi arvata. Äratundmine tuli alles siis, kui ta koos tütrepojaga Petja aeda tuli vaatama. Mehe poisikesele öeldud sõnad «Tere, ma olen nüüd sinu vanaisa!» otsustasid asjade edasise käigu.

Sellest on nüüd 22 aastat ja kuigi aia rajamise au kuulub Petjale, kes on siin toimetanud juba üle 40 aasta, on aia praegune hing ja süda siiski Olga. 

Uhke rivi mesitarusid, nagu joonlauaga tõmmatud peenrad ja nutikalt ehitatud kasvuhooned avaldavad muljet ka aiandus­võhikule. TPM