Päevatoimetaja:
Eili Arula
+372 739 0339
Saada vihje

Vabalt ringi lippavad koerad riskivad jäise suplusega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Artur Kuusi illustratsioon

Täpselt kahe aasta eest kirjutasime koer Muri õnneliku lõpuga jäisest suplusest. Vorbuse kandis Jänese matkarajal silganud koer otsustas perenaisele ootamatult joosta ka Emajõe nõrgale jääle. See aga murdus looma raskuse all ning koer jäi abitult jääauku hulpima. Kohale kutsutud päästjad said Muri viimasel hetkel siiski kätte ning koer pääses eluga.

Läbi jää vajunud koertele tuleb päästjatel appi tõtata pea igal aastal. Tänavune talv pole erand ning viimase kolme nädalaga on jäise veega tutvust teinud juba kolm hapral jääkoorikul lustinud peni. 

Jääkate sõltub ilmast

17. detsembri päeval pidid Võru päästjad aitama koera, kes oli Tamula järvel paari meetri kaugusel kaldast läbi jää vajunud. Loom toodi päästelaua abil kaldale.

Kümme päeva hiljem leidis samalaadne juhtum aset Võrumaal Väike-Rõsna külas. Pinnaltpäästevarustuses päästjad tõid roostikus poolenisti läbi järvejää vajunud looma kaldale ja andsid üle omanikule.

Seni viimane koerapääste­operatsioon tuli aga ette võtta Mustvees, kus Peipsi jääle jooksnud hundikoer kukkus järve paarikümne meetri kaugusel kaldast. Piirivalvuritel õnnestus koer päästa.

Lõuna päästekeskuse kommunikatsioonijuht Marek Kiik märkis, et koera on lihtsam veest päästa kui inimest, sest koer on kehakaalult kergem. «Enamasti ei osuta külmunud ja šokis loomad päästjatele ka mingit vastupanu ja on enda pääsemise üle pigem õnnelikud,» märkis Kiik.

Ta lisas, et õnneks on juhtumid, kus tuleb aidata läbi jää vajunud loomi, pigem siiski harvad ja sõltuvad osaliselt just ilmaoludest, mil öösel külmetab aga päeval jälle sulatab, nii et korralikku jääkatet tekkida ei saa. 

«Rohkem käivad päästjad abistamas aukudesse, näiteks lahtistesse kanalisatsioonikaevudesse või muudesse avaustesse kukkunud loomi. Kuid läbi jää vajumisel on võrreldes auku kukkumisega looma elule palju suurem oht,» nentis Kiik. Ta täpsustas, et jääauku kukkunud metsloomadega pole päästjad pidanud tegelema.

Ainult rihmaga

Ühtlasi kordas Marek Kiik üle kulunud tõe, mis koeraomanikel siiski kipub ununema. Nimelt ei tohi oma lemmikloomi lasta õrna jääga kaetud veekogude äärde rihmata jooksma, sest läbi õrna jää vajunud loomad ei suuda enamasti iseseisvalt veest välja saada ning satuvad külmumis- ja uppumisohtu.

Kui aga loom ikkagi jääauku on kukkunud, ei tasuks kindlasti ise oma lemmikut päästma minna, vaid selleks tuleb kohale kutsuda päästjad.

«Näiteks eelmise aasta 1. aprillil õhtul vajus Tõrvas Vanamõisa järvel oma koera ära tooma läinud noor naine kümne meetri kaugusel kaldast läbi jää. Naine pääses tänu õnnetust pealt näinud meestele, kes ta köie abil kaldale aitasid,» meenus Kiigele kohe ka üks seesugune õnneliku lõpuga juhtum.

Jääauku kukkunud koerad

2015

  • 31. jaanuaril Tartumaal Vorbusel
  • 23. veebruaril Viljandimaal Jakobimõisa külas

2016

  • Ei ühtegi juhtumit

2017

  • 5. jaanuaril Põlvamaal Pääsna külas
  • 17. detsembril Võrus
  • 27. detsembril Võrumaal Väike-Rõsna külas

2018

  • 2. jaanuaril Jõgevamaal Mustvees
Tagasi üles