/nginx/o/2018/01/03/7459747t1h209a.jpg)
Kaks suurt õueküünalt põles eile hommikul kella üheteistkümne paiku Tartus Pauluse kalmistul Vabadussõjas langenute mälestusväljakul. Graniidist nimetahvli ees oli kaks teeküünalt süüdanud aastates naine, kes ootas seal kannatlikult Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva tähistamist.
Sel puhul aga kedagi teist peale tema Pauluse surnuaiale ei tulnud. Tartu linna esindus eesotsas abilinnapea Madis Lepajõega ning kaitseliidu Tartu maleva ja kaitseväe ühendatud õppeasutuste esindused viisid eile kell 9.15 lilled ülikoolilinna vabadussamba Kalevipoja jalamile. Valgete õite ja trikolooriga pärg, lillekimp ja küünal olid eile Raadil ka Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi haual. Kell 10.30 helisesid Peetri kiriku kellad. Õhtuks oli toodud pärg ka Pauluse kalmistule Vabadussõja mälestusväljaku suure nimetahvli juurde.
Relvad vaikisid 3. jaanuaril 1920 kell 10.30, mil jõustus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel 31. detsembril 1919 sõlmitud vaherahu.
«See päev pole tegelikult vaikne,» ütles Tartu linnavolikogu esimees ajaloolane Aadu Must. «Seekord oli Kalevipoja juures tõesti vähem inimesi, sest Tartus on endiselt ülikooli rektori surma tõttu leinameeleolu, korporatsioone polnud.»
Puhkusel olev Tartu linnapea Urmas Klaas selgitas, et tava järgi tähistatakse Vabadussõjas võidelnute mälestuspäeva vaid Kalevipoja juures. Tartu rahu aastapäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval ja võidupühal viiakse pärjad kõigi tähtsate mälestussammaste, ka Pauluse kalmistu Vabadussõja samba juurde.
Aadu Must toonitas, et 3. jaanuar on eesti rahva ajaloos ülitähtis päev. «Kui 1914. aasta sügisel algas esimene maailmasõda, siis arvati, et sõda on juba jõuludeks läbi, aga see aina kestis ja kestis,» rääkis ta. «Mu vanaisa, Vabadusristi kavaler, rääkis ikka, et kogu aeg oodati, et sõda saaks läbi. Ja kui sõda siis 1920. aasta alguses lõpuks lõppes, selgus, et miski pole enam endine, kõik on uus.»
Eestile iseseisvuse toonud Vabadussõda algas 28. novembril 1918, mil Nõukogude Vene väed tungisid üle Narva jõe ning hõivasid 1919. aasta alguseks märkimisväärse osa Eestist. Kuid punaarmee ei suutnud Eesti sõjaväe ja rahva vastupanu murda. Relvad vaikisid 3. jaanuaril 1920 kell 10.30, mil jõustus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel 31. detsembril 1919 sõlmitud vaherahu. Eesti kaotas sõjas üle 6000 inimese, neist pea 4000 otseses lahingutegevuses.
Aadu Must oli päri, et 3. jaanuaril on kohane ka Pauluse kalmistule maetud Vabadussõjas langenuid meeles pidada. «Igast asjast tuleb õppida, aastavahetusel unustati ju näiteks Eesti hümn ära,» ütles ta. «Mul on plaadil salvestis, kus Eesti sõjavangid laulsid 1916. aastal Saksamaal «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm». Panin märkmikku kirja, et nende meeste seda laulu tuleks järgmisel aastal mõnel tähtsal päeval lasta kõlada.»
Ta lisas, et on jutuks olnud 3. jaanuaril kell 10.30 Tartu kõigi kirikute kelli helistada. «Mõttel on jumet, aga käsu korras sellist asja teha ei saa,» märkis Aadu Must. «Parim viis midagi saavutada on eeskuju. Kui ühe kiriku kellad helisevad, vahest hakkavad varsti helisema ka teiste kirikute kellad.»
/nginx/o/2018/01/03/7459751t1h5758.jpg)