Isiklik teekond publikuga

Muusik Silver Sepp on toonud oma lavastusse Tartu Uues Teatris purjega auto. Foto: Gabriela Liivamägi / Tartu Uus Teater

Peamiselt muusikuna tuntud Silver Sepp on varem teatrilavastustes astunud üles nii Tartu Uues Teatris kui ka mujal. Sel korral on «Auto(ri)lavastus» keskendunud tema isiksusele – kui autor, kui muusik, kui etendaja, kui mees.

Publik saab võimaluse minna kollektiivsele road-trip’ile helide, rütmide, laulude ja lugude kaudu. Läbi selle, mis on inimesele omane rakutasandil, kuskil sügaval sees. See on õhtu, mis on täidetud teekondade ja leidmistega. Tihtilugu on teekond eluski palju tähtsam kui kohalejõudmine. Teel olemises on peidus omamoodi ilu, avastamisrõõm ja teistmoodi kohalolek, oleviku tajumine. Kõik on veel ees ja kõik on veel võimalik.

Muusik

Muusikuna on Silver Sepp olnud osaline mitmes ansamblis (Ro:toro, Bombillaz, Svjata Vatra jt), kuid sel korral esitab ta oma loomingut läbi enda isiku ja mõttemaailma. Mitu teed on üheks saanud ja muusikapalade taha on tekkinud nende taustalood – kuidas leiti rütmid, pillid ja sõnad. Isiklikkuse aste on suurenenud ja avatud aken, millest saame piiluda Silver Sepa siseilma.

Autorilavastus on žanr, mis võimaldab anda sissevaate sellele, mis oli, ja võimaluse näha kõrvalt teekonda, kuid samas olla osa sellest kulgemisest. Milline on etendaja mõttemaailm ja kuidas seda teistele näidatakse? Kuidas miski tegelikult sündis ja kuidas jõuti kohale? Mis häält teevad õigesti häälestatud naelad puupakus? Need on küsimused, millele publik saab vastused.

Tänapäeval vajab meeldetuletust ka see, et vahel ongi vaja lihtsalt olla. Olla koos, laulda armastusest ja õnnest ja rahust, nautida hetki üheskoos.

Üks vastuseta küsimus siiski jäi piinama: kuidas kuulus purjega auto teatrimajja sisse sai? Küll aga andis see vastuse sellele, miks lavastuse pealkiri on täpselt sellise kirjapildiga, nagu ta on.

«Auto(ri)lavastuse» tutvustus ütleb, et pigem on see kontsert kui etendus, ent pigem etendus kui laulude laulmine, mitte millegi muusikaks muutmine. Ja täpselt nii ongi.

Parafraseerides etendaja sõnu ühest etenduse hetkest, teevad inimesed täiesti üksi jäädes oma liigutusi, oma häält, on nemad ise. 

Sellised hetked, mida justkui keegi pealt ei näe ja inimene etendab end iseendale, on väga huvitavad.

Selle lavastusega on meile antud võimalus niisuguseid hetki pealt näha, küll läbi kunstiprisma. «Auto(ri)lavastusele» ja sellest saadavale kogemusele tuleb vaatajal läheneda pigem läbi oma emotsioonide ja oma sisemise ürgeestlase kui line­aarset lugu otsiva ratsionaalse linnakodaniku mõttemaailma.

Rännud mõtetes

Oleme siin laiuskraadil alati otsinud keset talve võimalust kasvõi oma mõtete abil kaugemale rännata. Leida võimalusi olla koos ning kuulata lugusid ja laulda. Kunagi oli selleks kohaks rehetuba, tänapäeval ehk teatri- või kontserdisaal.

Meil on mingi teatav sisemine vajadus aeg-ajalt käia kollektiivses alateadvuses jõudu juurde toomas ja meelde tuletamas, et kuskil on midagi veel. See midagi, mis aitab talve üle elada. Kunagi juhtisid seda teekonda šamaanid, praeguses ühiskonnas aga ehk hoopiski kunstnikud.

Tänapäeval vajab meeldetuletust ka see, et vahel ongi vaja lihtsalt olla. Olla koos, laulda armastusest ja õnnest ja rahust, nautida hetki üheskoos. Lihtsalt kulgeda. Olla teel. Koos.

Esietendus

• Tartu Uus Teater esietendas 29. detsembril «Auto(ri)­lavastuse».
• Autor, lavastaja, kunstnik ja esitaja Silver Sepp.
• Valguskunstnik Rene Liivamägi.
• Järgmised lavastused on 4. ja 5. jaanuaril kell 19.