Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/05/05/3006028t1h3e36.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/02/7456845t1hee8d.jpg)
Valida välja üks päev, mil inimesed maailma eri paigus saavad kokku ja teevad oma kodumaa võimalikult puhtaks, tundus kümme aastat tagasi võimatu. Uuel aastal saab aga teoks just selline ettevõtmine. 15. septembril kogunevad vähemalt 116 riigi inimesed oma maal ühiseks koristuspäevaks. Seda aktsiooni võib ühtlasi pidada eestlaste suurimaks juubelikingituseks tervele maailmale.
Kui pealinnas elav Tartust pärit Anneli Ohvril kutsuti 2008. aastal kampa prügikoristuskampaaniat «Teeme ära!» korraldama, oli tema esimene küsimus, kas Eestis on prügiga probleem. Vastuse sai ta siis, kui nägi, mis tegelikult meie metsades ja tee äärtes on toimunud – need olid rämpsu sisse uppunud.
Praegu on Ohvril üks nendest, kes veab eest maailma suurimat kodanikualgatust, millega tuleva aasta septembris kogu maailm ühe päevaga palju puhtamaks saab.
Ohvrili sõnul vaevab paljusid inimesi üle maailma nn prügipimedus (inglise keeles trash blindness).
Ülemaailmse koristuspäeva üks eestvedajatest tunnistas, et temagi oli enne Eestis koristuspäevaga alustamist prügipime. «Generatsioonide kaupa on inimesi sündinud prügisesse maailma ja nad polegi näinud puhast keskkonda. Nad on harjunud, see on normaalne,» lausus ta.
Mida enam rahvast võtab osa prügikoristuspäevast, seda rohkem hakatakse tema arvates prügi nägema ja globaalselt seda probleemi lahendama.
Kilekoti levik
Kilekott kui ületarbimise üks sümboleid tuli masstarbimisse 1970. aastatel. Seejärel hakkasid tekkima ühekorrapakendid. Need ei risusta mitte ainult maismaad, vaid suur osa prügist jõuab ka veekogudesse. Näiteks umbes 80 protsenti ookeaniprahist on pärit sügavalt sisemaalt.
Anneli Ohvril ütles, et kilekott on ealt küll sama vana kui keskealine inimene, kuid selle aja jooksul on ta maailmas väga palju halba korda saatnud.
Võib öelda, et iga toodetud plastitükk on mingil kujul maailmas alles. Plast küll laguneb tükkideks, kuid seda võivad süüa linnud ja loomad. See tekitab nende seedesüsteemis häireid ning nad surevad.
Ohvril leiab, et prügiprobleemi lahendamiseks ongi vaja üht päeva aastas, mil paljude riikide elanikud tulevadki oma maad koristama. See annab signaali, et prügi üleküllusega on vaja tegeleda. «Nüüdseks pole see enam ammu visuaalne, vaid inimkonna ellujäämise probleem,» sõnas Ohvril.
Pea kümme aastat tagasi oli Eesti prügist puhtaks tegemine juba väga suur ettevõtmine ja terve maailma koristamise päev tundus Ohvrili sõnul võimatu. Pärast Eesti koristamist tegi «Teeme ära!» meeskond nalja, et võiks nüüd Indiat koristama minna. Kuna Eesti koristuspäeva videoklipp hakkas internetis levima, võeti korraldajatega peagi ühendust nii Indiast kui ka paljudest teistest riikidest.
«Unistuste ja praalimisega peab ettevaatlik olema,» naljatas Ohvril.
Nii juhtuski, et teiste riikide suure huvi tõttu oli esimene maailmakoristus 2012. aastal. Sellest võttis osa 96 riiki. Nad said ise välja valida päeva, mil nad oma maa võimalikult puhtaks teevad.
Ohvril uskus tollel ajal, et pole siiski võimalik välja valida üht kindlat päeva aastas, mil kõik inimesed saavad korraga eri maailma nurkades koristada. Seda põhjusel, et kuskil on vihmaperiood, kuskil lumi, põud või usupüha. Nüüd on selge, et ta eksis. «See on kahtlemata igas riigis hullumeelne projekt. Inimesed aga peavad säilitama usu, et meil on võimalik seda teha,» ütles ta.
Jääks puhtaks
Ühise koristuspäeva mõte on korjata päeva jooksul võimalikult palju prügi, et maailm puhtamaks saaks. Veelgi tähtsam eesmärk on aga see, et maailm puhtaks ka jääks ning midagi muutuks. Ohvril selgitas, et selleks tuleb eri riikides koristuspäev siduda näiteks vajadusega luua prügisortimissüsteem või mõtlemisega vähendada ületarbimist.
«Sellel pole mõtet, et lihtsalt kutsume inimesed välja ja koristatakse pürgi ära. Kui prügikäitlussüsteemi pole, on järgmisel aastal kõik sama. See tekitab pettumust, et meie tegevuse tulemusel midagi ei muutunud,» arvas ta.
Ohvril lisas, et muidugi kogu Hiinat või Indiat ühe päevaga puhtaks teha ei saa, kuid oluline on see, et võimalikult palju rahvast tuleks välja ja teadvustaks probleemi.
Ülemaailmse koristuspäeva eestvedajad loodavad, et 15. septembril võtab igast riigist osa vähemalt viis protsenti elanikkonnast. Kui esimest korda 2008. aastal üle-eestilist koristuspäeva korraldati, lõi kaasa 50 000 inimest, kes korjasid üle terve Eesti 10 000 tonni prügi.