:format(webp)/nginx/o/2018/01/30/7528745t1hba78.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/02/7456411t1ha18d.jpg)
Teadupärast on soome ja eesti keel üsna sarnased ning soome keelest oleme sõnu laenanud juba aegade hämarusest. Keeleuuendajad on samuti soovitanud laenata vajaduse korral sõnu soome keelest, sest need sobivad häälikuliselt meie keelde.
Sirje Toomla: hävinud täika
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laenata on otstarbekas ja mõistlik siis, kui tõesti on uut sõna vaja. Kuid võõrast keelest kiputakse sõnu võtma selliselgi juhul, kui keeles on omasõna objekti või nähtuse kohta täiesti olemas. Kõrvu on jäänud kriipima paar mõttetut toortõlget soome keelest.
Üks selliseid on kirbuturg (kirpputori) ehk lühemalt kirbukas, mida on meil siin suures taaskasutustuhinas väga moodne korraldada, näiteks Telliskivi kirbuturg, Urban kirbuturg.
Trendikas tegevus vajab trendikat sõna, milles muus võib olla põhjus, et täika või täiturg sedasorti kauplemise koha väljenduseks enam ei sobi. Või veel vähem vanakraamiturg.
Keeruline on pidada vanakraamituruks kohta, kus kaubeldakse vaid kord kantud disainerirõivaste ja muu moodsa kraamiga. Sõnapaar vana kraam toob silme ette kulunud lääpas kingad, vanad potid-pannid või muud kopituse järele lõhnavad esemed, mis sobivad pigem muuseumisse kui trenditeadliku inimese kappi.
Laenata on otstarbekas ja mõistlik siis, kui tõesti on uut sõna vaja.
Aga mispärast kirpu eelistada täile, ühed kahjurid ju mõlemad? Võibolla on kirp muutunud abstraktseks olendiks, kes kannab nahkpükse ja kellest keegi suurt midagi ei tea. Seevastu täid on üsnagi konkreetsed jälgid elukad, kes veel tänapäevalgi eriti laste juustes võivad vahel ringi sibada. Täidega on paljud kokku puutunud, kasvõi lapsepõlves, ja keegi ei taha nendega tegemist teha.
«Ega sul täiu pole?» küsis kolleeg naljatades, kui mu mütsi proovis. Keegi aga ei küsi kunagi su elutoas diivanile istudes, et ega teil kirpe pole.
Kahjureid hävitatakse ja umbrohi hävib vahel ise. Kuid kui lugeda ja kuulata meie spordiuudiseid, tundub, et suur osa meie sportlasi peaks juba olema teise ilma läinud, nad hävivad ehk saavad hukka lausa meeskondade kaupa. Näiteks: Tallinna ülikooli naiskond hävis soomlaste vastu, FC Flora III hävis FC Elvale, FC Kuresaare hävis teisel poolajal, Norra tähed hävisid täielikult jne. Tundub juba massimõrvana. Sport võib olla tõepoolest ohtlik ja vigastusi juhtub sportimisel sageli.
Kuid ka valimistel võib olla fataalne tagajärg: IRL hävis oma populistlikus kampaanias, Savisaar hävis, valimiste tulemused: kes võitis, kes hävis. Vähe sellest! Kui vanal ajal võisid linnad hävida sõjas või põlengus, piisab nüüd palju vähemast: Pärnu hävis turismimessil Peterburis täielikult.
Muidugi pole ükski sportlane ega poliitik hukka saanud ega Pärnu maamunalt kadunud, pigem nad kaotasid ning olid edutud. Veidra keelekasutuse taga on jällegi näha soomekeelset hävitä, mille mõjul on meie oma morbiidse maiguga sõna saanud uue tähenduse.
Eks aeg näitab, kas peale jääb kirp või täi ning kas sportlased hävivad edasi või lihtsalt kaotavad vahel.