Ülemaailmse koristuspäeva eestvedaja: vanuse poolest keskealine kilekott on maailmas väga palju halba korda saatnud

Koristustalgud Hiinas Hong Kongis.

FOTO: Erakogu

Valida välja üks päev, mil riigid erinevates maailma nurkades saavad kokku ja koristavad oma kodumaa võimalikult puhtaks, tundus kümme aastat tagasi võimatuna. Uuel aastal just selline ettevõtmine saab teoks, sest 15. septembril kogunevad vähemalt 116 riigi inimesed oma maades ühiseks koristuspäevaks kokku. Seda päeva võib ühtlasi pidada eestlaste suurimaks juubelikingitus tervele maailmale.

Anneli Ohvril.

FOTO: Erakogu

Kui pealinnas elav Tartust pärit naine Anneli Ohvril kutsuti kampa 2008. aasta prügikoristuskampaaniat «Teeme ära!» läbi viima, oli tollel ajal tema esimene küsimus, kas Eestis on prügiga probleem? Probleemi tõsidusest sai ta aru, kui nägi mis tegelikult meie metsades ja tee äärtes toimub. Praegu on Ohvril üks nendest, kes veab eest maailma suurimat kodanikualgatust, millega tuleva aasta septembris kogu maailm ühe päevaga oluliselt puhtamaks saab.

Kui inimestega rääkida, võivad paljud arvata, et nende kodulinn on puhas ja ei vaja koristuspäeva. Ohvrili sõnul on paljudel inimestel üle maailma prügipimedus (inglise keeles trash blindness). Ülemaailmse koristuspäeva üks eestvedajatest tunnistas, et temagi oli enne Eestis koristuspäevaga alustamist prügipime.

«Generatsioonide kaupa on inimesi sündinud prügisesse maailma ja nad polegi näinud puhast maailma. Nad on harjunud, et see on normaalne elukeskkond,» lausus ta.

Ohvril usubki, et kui inimesed suudavad vältida prügipimedust, saab astuda järgmisi samme ja midagi ette võtta, et seda enam poleks. Mida enam inimesi võtab osa prügikoristuspäevast, seda rohkem hakatakse tema arvates prügi nägema ja globaalselt selle probleemiga midagi ette võtma.

Kilekoti levik

Kilekott kui ületarbimise üks sümboleid tuli massitarbimisse 1970ndatel. Seejärel hakkasid tekkima ühekordsed pakendid, mis hakkasid muu hulgas risustama metsaaluseid. Sisemaalt jõuab aga väga suur osa prügist veekogudesse. Näiteks umbes 80 protsenti ookeaniprahist on pärit sügavalt sisemaalt.

Anneli Ohvril ütles, et kilekott on oma ealt küll sama vana kui keskealine inimene, kuid selle aja jooksul on ta maailmas väga palju halba korda saatnud.

Sisuliselt võime öelda, et iga platsitükk, mis on toodetud, on mingil kujul ikka maailmas alles. Plastik muutub küll väiksemaks, kuid seda söövad linnud ja loomad sisse, mis tekitab nende seedesüsteemis häireid ja nad surevad.

Ohvril leiabki, et selleks, et maailmas prügiprobleemi päriselt lahendada, oleks vaja konkreetset päeva aastast, mil kõik riigid tulevadki erinevates maailma nurkades välja, mis tekitab signaali, et selle murega on vaja tegeleda. «Nüüdseks pole see ammu visuaalne, vaid inimkonna ellujäämise probleem.» 

Pole võimalik

Pea kümme aastat tagasi oli Eesti prügist puhtaks tegemine juba väga suur väljakutse ja terve maailma koristamise päev tundus Ohvrili sõnul võimatuna. Peale Eesti koristamist tegi «Teeme ära!» meeskond nalja, et võiks nüüd Indiat koristama minna. Kuna videoklipp Eesti koristuspäevast hakkas internetis levima, võtsid peagi nii India kui ka paljud teised riigid ühendust. «Unistuste ja praalimistega peab ettevaatlik olema,» naljatas Ohvril.

Koristustalgud Lääne-Aafrikas Ghanas.

FOTO: Erakogu

Nii juhtuski, et teiste riikide suure huvi tõttu toimus esimene maailmakoristus 2012. aastal. Sellest võttis osa 96 riiki. Nad said ise välja valida päeva, mil nad koristavad oma maa võimalikult puhtaks.

Ohvril uskus tollel ajal, et pole siiski võimalik välja valida ühte kindlat päeva aastas, mil kõik inimesed saavad korraga erinevates maailma nurkades koristada. Seda põhjusel, et kuskil on vihmaperiood, kuskil lumi, põud või usupüha. Nüüd on selge, et ta eksis. «See on kahtlemata igas riigis hullumeelne projekt. Inimesed aga peavad säilitama usu, et meil on võimalik seda teha.» 

Jääks puhtaks

Ühise koristuspäeva mõte on koristada päeva jooksul võimalikult palju prügi, et maailm puhtamaks saaks. Veelgi olulisem eesmärk on aga see, et maailm ka puhtaks jääks ning midagi muutuks. Ohvril selgitas, et selleks tuleb erinevates riikides siduda koristuspäev näiteks vajadusega luua prügisorteerimissüsteem või mõtlemisega vähendada ületarbimist.

«Sellel pole mõtet, et lihtsalt kutsume inimesed välja ja koristatakse pürgi ära. Kui prügikäitlussüsteemi pole, on järgmine aasta kõik sama. See tekitab pettumust, et midagi meie tegevuse tulemusel ei muutunud.» 

Ohvril lisas, et muidugi kogu Hiinat või Indiat ühe päevaga puhtaks teha ei saa, kuid oluline on see, et võimalikult paljud inimesed tuleksid välja ja teadvustaksid probleemi.

Ülemaailmse koristuspäeva eestvedajad loodavad, et 15. septembril võtab osa igast riigist vähemalt 5 protsenti elanikkonnast. Kui esimest korda 2008. aastal üle-eestilist koristuspäeva korraldati, lõi kaasa 50 000 inimest, kes korjasid üle terve Eesti 10 000 tonni prügi.

Tagasi üles