Uut linnavõimu poleks mõtet moodustada, kui see midagi uut kaasa ei tooks. Linnarahvale mõistagi, mitte ainult raerahvale. Nagu nüüd juba kuulnud oleme, on mõndagi uut koostöölepingusse pakutud, sealhulgas 20-eurose (aastas!) ravimihüvitise maksmine eakatele.
Vastukaja: asjatu kulutus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mu Annelinna korteri naabriks on kena naine, kellel aastaid üle seitsmekümne. Pole just palju ja ta ise loodab veel näha oma lapselapsi ülikoole lõpetamas. Seda lootust toetab pisike vidin ehk stimulaator naha all, mis südametööd korrastab, aga ka ta ise peab ennast hoidma ega tohi üle pingutada. Soovitatakse jalutada, aga tema istub soojal kevapäeval lahtise akna all.
Kui küsisin miks, muutus see tasane inimene ootamatult ägedaks. Jah, väljas on ilus, lehed rohelised, aga jalutama minnes kardab ta väsida. Oleks siis mõni pink, millel puhata. Aga Annelinnas pinke ei ole. Teekonda bussipeatusest bussipeatusse ta välja ei kannata. Miks nad ei pane siia ühtegi pinki, kuigi seda on lubatud, küsis mu naaber.
Ja pole vist mõtet mõistatada, mida ta arvas lubatud 20 eurost.
Sellest on sama palju abi kui omaaegsest hambaravile lubatud 300 kroonist, mille eest peaaegu midagi ei saa ja mille kättesaamisekski tuleb üksjagu vaeva näha.
Tehtagu selle eest pigem midagi kõigile vanureile ja muulegi linnarahvale meelepärast – näiteks pinke. Ja mitte üksnes selliseid madalaid lavatsisarnaseid nagu Küüni tänaval.
Kõigepealt aga vahetage välja need kaks päevinäinud pingiloksu Vanemuise alumises parklas – neid ja sealset katkist tänavat vaadates hakkab tõesti oma linna pärast häbi. Pole raha? Ei vasta vist tõele, kui uue võimuliidu lubadusi uurida. Kui tahetakse, siis leitakse. Aga ka leitud (linna)raha tuleb kasutada arukalt.