Teatri saal kujutas päev enne esietendust endast tõelist segasummasuvilat. Põrand ja trepp-poodiumid olid kaetud tehnikavidinate, puust fantaasiapillide, halgude, tööriistade ja elektrijuhtmetega. Samas oli juba paika pandud korralik valguspark ning kõige keskel ilutses autori enda auto.
Teater avardab võimalusi
Metsamaastur Mazda B2200 LX on Sepa sõiduvahendiks tuuridel, asendades aeg-ajalt ka lava. Seegi kord näib masinal etenduses oluline roll olevat.
Sepp käsitleb autorilavastust iseendale esitatud väljakutsena. «Kontserdi situatsioon kirjutab tavaliselt ette, et sa teed kompromisse. Teatri keskkond võimaldab aga öelda seda, mida sa muidu öelda ei saa,» selgitas Sepp. Tema sõnul saab etenduse keskmes olema loomislaul ning ta on selle tähendust enda jaoks pisut laiendanud.
«Sa laulad oma lugu päris algusest peale ja jõuad välja tänasesse päeva,» rääkis Sepp ning lisas, et tema loomislaul on etenduses seotud nii eelmiste põlvede kui tema enda sünni, arengu ja kasvamisega. Sepa nägemuses lahendab loomislaul mineviku pingeid, aga ei saa samas kunagi valmis.
Dialoogis publiku ootustega
«Kui ma üksi teen, siis jääb mul käsi puudu. Ja alati sean sihid suuremaks, kui realiseerida suudan,» tunnistas Sepp. Aga just sellest punktist tekibki tema sõnul lisalooming, mida ta nüüd ka etenduses kasutab. «Kui arvestame, et mul on kaks vaatust ja teatritiim, siis olen seekord seadnud veelgi suuremad eesmärgid. Ja ega see tiimiga ka lihtne ole,» jätkas ta.