Kristiina Ehin: päris punk oli ärihoone avamisel aadetest ja luulest rääkida

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kirjanik Kristiina Ehin rääkis Tartus Rüütli tänava antikvariaadis, et tal on alati korraga käsil mitme raamatu lugemine.

FOTO: Kristjan Teedema

Pisut enam kui 1,2 miljonit «Aasta ema» vaatamist Youtube’is, luulekogu «Kohtumised», kohtumised nii tartlaste kui kaugema kandi rahvaga mitmesugustel kultuurisündmustel, kümneaastaseks saanud poeg ja kõndima hakanud tütar – need on mõned märksõnad Tartu esimese linnakirjaniku Kristiina Ehini tänavusest aastast. 

Hiljuti leidis Kristiina Ehin ühel pimedal õhtul aega sellekski, et ülikoolilinna sumisevas kohvikus ja kesklinnas jalutades vaadata tagasi oma kirevale aastale.

Siin Rüütli tänava toredas antikvariaadis on õige koht küsida, mida te praegu loete?

Mul on alati mitu raamatut korraga käsil. Praegu on mu lemmik Egon Friedelli «Uusaja kultuurilugu», iga päev loen mõne peatüki. 

Friedell on tohutult subjektiivne, aga kõigel, mis ta kirjutab, on vaimukas ja teravmeelne kõrvalpilk, mis mulle hästi istub. See on raamat, mida vajan – paljudele kultuuriloolistele faktiteadmistele järgneb suur eluline üldistus. Eks kultuuriajalugu ongi kohati anekdootlik ning seda sügavam see on. Fridelli teos on selle kujukas näide.

Loen ka oma kümneaastase lapsega Vana-Kreeka müüte, poeg kogu aeg eksamineerib mind, näiteks teemal, et kes oli Aphrodite Zeusile. Muuseas, Aphrodite on küll Zeusist noorem, kuid on Zeusi tädi.

Mis on need raamatud, mida ilmast ilma kätte võtate ning aina loete ja loete? 

Pea kõik Astrid Lindgreni raamatud on sellised. Siis ka Preuss­­leri «Krabat» ning Tolkieni «Kääbik» – lapsepõlve klassika, mis alati loob hea ja hubase tunde. Olen üsna kannatamatu lugeja: kui esimesed kakskümmend lehekülge mind ei köida, panen raamatu käest.

Mõni ei võta raamatut kättegi, murelikult räägitakse, et noored ei loe. Kas neil on üldse vaja lugeda, kui nad ei taha?

Lugemine on vastuhakk pealiskaudsusele. Kui inimene lepib pealiskaudsusega, siis polegi probleemi, ei ole vaja lugeda. Aga kui inimesel on pealiskaudsuse pärast piinlik, kui ta jääb elus hätta, siis lugemine kindlasti aitab. 

Lastele ja noortele moraalilugemine ei mõju, neid ei pane lugema jutt, et maailmas on palju huvitavaid raamatuid. Abiks on see, kui ema ja isa veidi kaasa aitavad, kui kodus tehakse näiteks lugemisõhtuid või -laagreid. 

Meie panime telgi tuppa üles – et oleks põnevam! –, pugesime taskulampidega sinna sisse ja mängisime, et elekter läks ära ning nüüd ei saagi muud teha kui lugeda. Pärast oli kõigil kahju, kui «elekter tagasi tuli».

Lugeda on teil mahti olnud, aga kuidas linnakirjaniku aasta läks?

Eks see oli mul paras julgustükk, et kandideerisin sellesse ametisse väikse lapse kõrvalt. Olin väga üllatunud, kui sain linnakirjanikuks. Tartus on nii palju põnevaid kirjanikke, kes seda ametit väärivad. 

On olnud väga põnev aasta. Kirjutasin edasi natuke argimuredest vabamalt ja hästi suure hooga, päris palju asju kirjutasin Tartus ja Tartust.

Hakkasin uuesti kirjutama riimilist luulet, see meeldib mulle väga. Kui leidsin endas rahu, siis tundsin, et luule tuleb mulle kuidagi eriliselt kätte. Sain sel aastal tegeleda peenhäälestusega.

Kohe on ilmumas luulekogu Inglise luulekirjastuses Arc Publications Ilmar Lehtpere tõlkes, samuti tuleb peatselt mu esimene valikkogu soome keeles Sanna Immaneni tõlkes.

Sellesse aastasse jäi ka hulk esinemisi, nii kirjandussündmustel kui ka kontsertidel koos ansambliga Naised Köögis.

Naisel on kodus lõpmata palju tööd ja tegemisi, naist ja ema on kodus kogu aeg vaja. Kuidas te kodus kirjutate? Kas lähete oma tuppa, panete ukse lukku ega lase kedagi sisse?

Ma ei leia, et teen selles vallas kangelastegusid. Aga mõned lähedased on öelnud küll, et imetlevad mu keskendumisvõimet, millega marsin läbi elu segasummasuvila. Suudan end välja lülitada, mõnikord lülitan end päris radikaalselt välja. Elu on mind koolitanud selliseks. 

Mul on töötuba ka, kuhu aeg-ajalt varjuda. Olme mind ei takista. 

Tartu kuulub 2015. aastast kirjanduslinnana Unesco loovlinnade võrgustikku, kus on 28 linna. Kus te kodulinnas näete, et elame kirjanduslinnas?

Tartu on nii põneva kirjanduslooga linn, siin on iga nurga peal ja igas linnaosas kohti, mis on Eesti kirjandusega tihedalt seotud. 

Nüüd on olemas ka kirjandusäpp TartuFic, millega kirjanduslikku Tartut avastada, saada inspiratsiooni Tartust kirjutanud kirjanike loomingust ning avastada põnevaid kirjandusloolisi paiku. Soovitan seda äppi soojalt kõigile, selle abil saad teada uusi lugusid. 

Heiti Talvik, Betti Alver, Kersti Merilaas – kümned ja kümned kirjanikud on siin kõik olnud, nad on olnud siin noored, täis indu ja teha tahtmist. Peterson, Gustav Suits, Lydia Koidula – ei jõuagi üles lugeda, kes kõik on Tartust välja kasvanud. Siis jälle minu ema ja isa põlvkond, täis vastupanu vaimu ja täis tahtmist teha asju teistmoodi. 

Kui nende erinevate põlvkondade vahelt kedagi ära võtta, hakkab asi logisema, kõik põlvkonnad on olnud omavahel tugevalt seotud. Selles ongi Tartu suur tugevus. 

Lugemine on vastuhakk pealiskaudsusele. Kui inimene lepib pealiskaudsusega, siis polegi probleemi, ei ole vaja lugeda. Aga kui inimesel on pealiskaudsuse pärast piinlik, kui ta jääb elus hätta, siis lugemine kindlasti aitab.

Tartlane märkab kirjanduslinna ehk turuhoone ees, kus pronkssea jalamil on Indrek Hirve luuletus «Sea austamise püha». Või linnaliinibussis, mille akendel on kleebised luuletustega. Kahjuks on bussis luulet raske lugeda, need kleebised on ebaõnnestunud.

Mul pole olnud põhjust bussiga sõita, ma polegi neid luuletusi näinud. Kujutan aga ette, et bussifirmadel olid oma nõudmised. 

Aga eks kirjanduslinna ole mujalgi. Rahvusvahelised kirjandusfestivalid Prima Vista ja Hullunud Tartu toovad tartlastele kirjandust koju kätte. Igal nädalal on Tartu kirjanike majas rohkesti kirjandussündmusi, toimuvad Tarslämmid, väga menukad luulevõistlused. 

Minu linnarahvale mõeldud kooskirjutamised Vildes ja Vines on olnud võimalus harjutada koos kirjutamist, arendada fantaasiat ning jagada teistega värsket loomingut. Suur tänu Sirel Heinloole neid korraldamast. 

Tänavu peeti ka Tartus esimene lastekirjanduse festival. 

Turuhoone taasavamine oli ülimalt luuleline: head Eesti näitlejad lugesid turuhoone rõdudelt Arbujate luulet, Uku Uusberg lavastas selle kõik. See oli eriline kogemus. Rääkisin seal arbujalikust eluvaatest, sellest, kuidas aated suunavad elusid, kuidas luule võib olla nõiduslik elu mõte, mis kannab ka läbi raskete aegade. Päris punk oli ärihoone avamisel sellist juttu ajada. 

Kahjuks näpati sel ajal, kui kõnet pidasin, lava eest kõlari pealt minu suur tumepunane narmastega rätik. See oli mu lemmiksall, mis on müstilisel viisil ikka minu juurde tagasi tulnud, olen isegi New Yorgis selle ära kaotanud ja jälle üles leidnud. Äkki jõuab see ka Tartus salaradu pidi taas minu juurde tagasi.

Kõnelesite ka Kaarsilla taasavamisel ja raeplatsil kolmanda advendi tähistamisel. Kas teile meeldib kõnesid ­­pidada?

Pigem ütlen neist pakkumistest ära, aga sel aastal võtsin kõik vastu, sest linnakirjanik võiks need ikka vastu võtta. Kirjandus on nagunii nii vähe pildil ja kui sul õnnestub seda rohkem inimestele meenutada, siis on ju hästi. 

Te ise olete sel aastal pildil olnud, kõige enam ansambli Naised Köögis räpiga «Aasta ema», mida on multimeediakanalis Youtube vaadatud enam kui 1,2 miljonit korda.

Jah, see on olnud minu jaoks viljakas aasta. «Aasta ema» kõrval on meil uuel plaadil «See tantsusaal on nugadega kaetud» veel kümmekond uut lugu. 

Mida järgmisele linnakirjanikule soovitate? 

Päris mitmete aastate töö on see, kuidas panna tartlasi end tundma Unesco kirjanduslinna kodanikuna, et see oleks üks identiteeti loov lisaväärtus, mis mõtestaks Tartu sügavust ja suurust.

Aga linnakirjanik meil ju on, ehk saaks ta otsustajaid utsitada, et näiteks Elroni rongidesse ja Maarjamõisa haigla pikkadesse koridoridesse tekiksid väiksed raamatukogud. Rongides ning haiglas võiks inimene ju lugeda, mitte nutitelefonis tuhlata.

Väga hea mõte! Natuke provokatiivsed ja leidlikud mõtted on väga teretulnud. 

Samas – mis kirjanikud me oleme, kui ei kirjuta, ainult korraldame. Kirjaniku töö on kirjutada, ka linnakirjanikul. Tegelikult on suured loomepuhangud need, mis kirjandust kannavad läbi aegade. Kirjanik peab neid puhanguid otsima. 

Mida halba sellesse aastasse maha jätate?

See kõlab küll abstraktselt, kuid tahan, et ühiskond oleks sallivam ja vähem häbistav. Soovin, et sellesse aastasse jääks maha häbi: et inimesed ei tunneks häbi, kui nad on teistest millegi poolest erinevad, et nad ei peaks oma teistmoodi külge häbenema ja et nad tuleksid avalikkuse ette.

Meie demokraatlikus ühiskonnas peaks lubama arvamuste paljusust ja olemuslikku paljusust. See puudutab ka seda, keda tohib ja keda ei tohi armastada. Armastus on nii suur tunne, et keegi ei saa kellelegi öelda, keda tohib armastada ja keda mitte. 

Mida head sellest aastast kaasa võtate?

Vahva ja üllatusterohke aasta on olnud. Loominguline aasta. 

Rõõmustav oli seegi, et sadade viisi tuli inimesi meie kontsertidele. Publik oli vaba ja tore, Hansahoovis tuli meie kontserdile vihmale vaatamata lausa 900 kuulajat. 

Küll oleks hea, kui Tartus oleks Emajõe ääres, näiteks lodjakojas, suur kontserdikoht. Mulle oleks südamelähedane, kui Emajõgi linnarahva jaoks veel rohkem elama hakkaks, kui oleksime veelgi rohkem Emajõe Ateena ka selle sõna kultuurilises tähenduses. 

Eks voolavale veele ja selle äärde on raske midagi püsivat luua, kuid kindlasti on jões peegelduv Tartu oma unenäolisuses minu jaoks ilusaim linn maailmas. Jõgi on põhjus, miks see linn siia tekkis ja miks meie siin koos oma elupäevi veeretame.

Mida soovitate teha 1. jaanuaril, sel kuldsel susside lohistamise päeval, et uus aasta algaks toredalt ja mõnusalt?

Võiks jalutama minna, miks mitte koos nutirakendusega TartuFic. Ma ise olen jalutaja, mu isa oli jalutaja, käisime koos jalutamas ning hingasime koos seda uut ja värsket ja heade soovidega laetud õhku. 

Emajõe ääres on väga tore jalutada. Minu meelest on Emajõge talvel tore paitada – kui jõgi pole veel jääga kaetud, on ta nii karge ja puhas. 

Pärast jalutuskäiku on aga mõnus küünla või taskulambi valgel raamat kätte võtta ja koos lastega «elektri äraminekut» mängida. 

CV

  • Kristiina Ehin sündis 18. juulil 1977 Raplas Andres Ehini ja Ly Seppeli peres. 
  • Tartu ülikooli magister eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Vabakutseline kirjanik. Töötanud Tartu ülikooli loovkirjutuse õppejõuna ja vabade kunstide professorina, sel aastal Tartu linnakirjanik. Kuulunud kirjandusrühmitusse Erakkond.
  • Laulnud ansamblis Sini­­maniseele, aastast 2012 ansamblis Naised Köögis. 
  • Esindas Eestit Londonis 2012. aasta suveolümpiamängude satelliitüritusel Poetry Parnassus. 
  • Eestikeelsed luulekogud «Kevad Astrahanis: luuletusi 1992–1999» (2000), «Simunapäev» (2003), «Luigeluulinn» (2004), «Kaitseala» (2005), «Emapuhkus» (2009), «Viimane Mono­­gaamlane. Luuletused ja jutud» (2011), «Kohtumised» (2017). Proosaraamatud «Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine. Uudisjutud ja kirjad» (2006), «Päevaseiskaja – Lõuna-Eesti muinasjutud / South-Estonian Fairy Tales» (2009, inglise keelde tõlkinud Ilmar Lehtpere), «Viimane Monogaamlane. Luuletused ja jutud» (2011), «Kirjatud teekond» (kaas­­autor Kristi Jõeste, 2012) «Paleontoloogi päeva­­raamat» (2013).
  • Abielus muusik Silver ­­Sepaga. Poeg Hannes (10), tütar Luike sündis 2016.
Tagasi üles