Romade rahvusvähemusest teab laiem üldsus Eestis veel vähe, nende kohta levinud kriminaalsed stereotüübid on aga laialt teada. Haas on romadega tegelenud juba kümmekond aastat, nende lastega alustas ta aga koostööd mõni aasta tagasi.
Ta jagas kaamerad välja ja palus neil pildistada seda, millest romade elu koosneb ja kuidas nad ümbritsevat maailma tunnetavad. «Vahetut pilti neist ju pole. Minu pilk sellele kogukonnale on võõra oma, väga hea oli saada ka otsene vaade, kuidas nad end ise siinses keskkonnas tajuvad,» selgitas Haas.
Kingituseks kaamera
Mõned lapsed lõhkusid aga kohe kaamera ära ja mõnega juhtus nii, et lapsevanemad viisid fotoaparaadi müüki. Neil puhkudel sedamoodi huvitav algatus lõppeski.
Üldiselt – nagu tänapäeva lapsed ikka – olid ka pisikesed romad tehnikaseadmete kasutamise selgeks õppimisel andekad. Lisaks elementaarsele tehnilisele juhendamisele andis Haas neile nõu, mida pildistamisel tähele panna. «Nad olid igal pool tohutult uudishimulikud. Käisime ühe pundiga Kohilas ja tegime õppepildistamise. Vaatasime loodust, inimesi ja keskkonda,» meenutas ta.
Haasi sõnul on ka Valgas üks suurem pere, mille lapsed aktiivselt pilte tegid. «Lasin neil proovida ka oma kaamerat, selle üle olid nad eriti õnnelikud. Ühele Valga tüdrukule, Lanale, kinkisin lõpuks oma vana profikaamera, sest tajusin temas potentsiaali,» rääkis Haas.
Isegi Tartu ja Valga romade vahel on väga suur erinevus, rääkis Annika Haas.