/nginx/o/2017/12/28/7442813t1hefcd.jpg)
/nginx/o/2017/12/27/7437083t1hc20d.jpg)
Rahvusvahelise haardega fotograaf Annika Haas jagas romade ehk rahvakeeli mustlaste lastele kätte fotokaamerad, et nad oma kogukonna elu pildile jäädvustaksid. Tartus, Valgas, Kallastel ja mujalgi Eestis pilte teinud roma laste fotodest on kavas kevadel raamat ilmutada.
Romade rahvusvähemusest teab laiem üldsus Eestis veel vähe, nende kohta levinud kriminaalsed stereotüübid on aga laialt teada. Haas on romadega tegelenud juba kümmekond aastat, nende lastega alustas ta aga koostööd mõni aasta tagasi.
Ta jagas kaamerad välja ja palus neil pildistada seda, millest romade elu koosneb ja kuidas nad ümbritsevat maailma tunnetavad. «Vahetut pilti neist ju pole. Minu pilk sellele kogukonnale on võõra oma, väga hea oli saada ka otsene vaade, kuidas nad end ise siinses keskkonnas tajuvad,» selgitas Haas.
Mõned lapsed lõhkusid aga kohe kaamera ära ja mõnega juhtus nii, et lapsevanemad viisid fotoaparaadi müüki. Neil puhkudel sedamoodi huvitav algatus lõppeski.
Üldiselt – nagu tänapäeva lapsed ikka – olid ka pisikesed romad tehnikaseadmete kasutamise selgeks õppimisel andekad. Lisaks elementaarsele tehnilisele juhendamisele andis Haas neile nõu, mida pildistamisel tähele panna. «Nad olid igal pool tohutult uudishimulikud. Käisime ühe pundiga Kohilas ja tegime õppepildistamise. Vaatasime loodust, inimesi ja keskkonda,» meenutas ta.
Haasi sõnul on ka Valgas üks suurem pere, mille lapsed aktiivselt pilte tegid. «Lasin neil proovida ka oma kaamerat, selle üle olid nad eriti õnnelikud. Ühele Valga tüdrukule, Lanale, kinkisin lõpuks oma vana profikaamera, sest tajusin temas potentsiaali,» rääkis Haas.
Isegi Tartu ja Valga romade vahel on väga suur erinevus, rääkis Annika Haas.
Kokku osales projektis ligi 30 last. Nende tehtud pilte saab vaadata veebilehel www.romachildren.ee.
Oma kogemustele toetudes kinnitas Haas, et Eesti eri piirkondade kogukondade romade vahel on tajutav erinevus. «Äärealade romad on vähem sulandunud, nad on oma kogukonnas palju tugevamalt sees, väljapoole suhtlust on palju vähem,» rääkis ta. Äärealade romade all peab ta silmas eelkõige Valgas elavaid romasid. «Isegi Tartu ja Valga romade vahel on väga suur erinevus, sest Valga omad on enamasti Läti päritolu, neil on ka keeleprobleem ja nad suhtlevad pigem omavahel. Tartu romad aga väärtustavad muu hulgas ka haridust,» lisas ta.
Valga romad ei pea haridust tähtsaks mõnikord ka põhjusel, kuna arvavad, et neid niikuinii tööle ei võeta. «Vaadatakse näkku ja kui on roma, siis ei palgata teda. Tartus on teisiti. Kui sa oled ise tubli, siis pole probleemi ka tööga,» leidis Haas.
Samas on huvitav paradoks, et äärealadel elavad romad on rohkem truud kommetele ja traditsioonidele. «Siiani lähevad tüdrukud vara mehele ja poisid hakkavad noores eas meestetöid tegema,» nentis Haas. Näiteks pikkade juuste ja seelikute kandmine on naistel levinud. Kui keegi on surnud, valvatakse lahkunut enne matmist vahetustega kolm päeva. Mehed ei aja 40 päeva pärast lähedase teise ilma kolimist habet ja kodus kaetakse kinni peeglid.
Erinevus, millega kohalikud romad eestlaste hulgast eredalt silma paistavad, on tema arvates vajadus intensiivselt omavahel suhelda. «Sageli ei saa aru, kes on nende kodus selle pere liige ja kes mitte. Kodud on ikka parajad läbikäiguhoovid,» rääkis Haas.
Tema sõnul esineb Lõuna-Eestis elavate romade seas aeg-ajalt kriminaalsust. Eelkõige põhjusel, et piiri tagant tuleb juurde uusi romasid ning enamasti kipuvadki just nemad probleeme tekitama. Siis kannatab ka juba kohalike oludega kohanenud romade renomee.
Haasi raamat on Hooandja keskkonnas kogunud vajaminevad 5800 eurot. Raamatu kujundusprotsess on alanud.
Haas kinnitas, et muidu visuaalsele raamatule tuleb ülevaatlik sissejuhatav tekst, mille ta kirjutab koos etnoloogiamagister Reena Purretiga.
Piltidele lisatakse raamatusse ka nende tähendust avavad allkirjad. Teisalt pole väljaannet kavandatud kui kogukonda analüüsivat tekstipõhist teaduslikku teost – Haasi sõnul võiks seda pigem nimetada visuaalantropoloogiliseks.
