Presidendi järelehüüe Volli Kalmule: tänases jõulureedes ei ole enam tavapärast ootusärevat sära

Kersti Kaljulaid ja Volli Kalm tänavu juunis ülikooli rektori inaugureerimistseremoonial. Foto: Sille Annuk

President Kersti Kaljulaid tegi täna ootamatult meie seast lahkunud Tartu Ülikooli rektorile Volli Kalmule isiklikus stiilis järelehüüde.

Kallis Volli, kuidas siis nii? Nüüd, enne jõule? Uue rektoriaja esimesel aastal? Panen minagi piparkoogid ahju, maja on jõululõhna täis. Istun Sulle neid viimaseid ridu kirjutama. Kirjeldamatult kurb on.

Pisut rohkem kui poolteist aastat tagasi istusime Sinuga Andrè juures ja arutasime tulevikku. Kas kandideerida teist korda rektoriks? Selles oli siis küsimus.

Mina tahtsin, et Sa kandideeriks. Ma olin kindel, et ülikoolipere on Sinus näinud head juhti. Esimene rektoriaeg tuleb ju lootuste ja lubaduste pealt, teine juba tehtud töö põhjal. Sina kõhklesid. Mõtlesid, et veel viie aasta pärast ei ole Sul enam nii lihtne midagi uut ehitada. Ma polnud kunagi mõelnudki, et võiksid olla nii lähedal pensionieale. Siis saingi teada. Aga tundus, et aega on igavesti või vähemasti palju.

Ju tundsid nii ka ise. Aitäh, Volli, et sa tegid meie ainsa, maailma ainukese eestikeelse universitas`e, tuleviku tõmbetuultele vastupidavamaks. Sinu eesmärk ei olnud kunagi edetabelid, aga hästi juhitud asutuste töötulemused paistavad ikka kaugele, isegi kui neile ise niiväga tähelepanu ei pööragi. Sina ei olnud ülikooli müügimees, Sa olid põhjalik ja julge tegutseja. Sa polnud õieti üldse kuigi hea müügimees. See tegi mulle natuke muretki enne, kui Sinust sai esimest korda ülikooli rektor. Kas tänapäeval, kodus või kaugemal, üldse keegi märkab, kui lihtsalt hästi teha? Ilma sellest pidevalt kõigile kuulutamata? Aga näed, vähemasti akadeemilises maailmas ikkagi veel saab.

Mul on nii kahju, et kõik jäi pooleli. Ja kahju sellestki, et need sõnad siin on ilmselt kõige põhjalikum kiitus, mida Sulle kunagi kirjutanud olen…

Tänases jõulureedes ei ole enam tavapärast ootusärevat sära. Siiski – lähen panen nüüd kuuse kõrvale Sulle vähemasti ühe küünla, sellise ereda leegiga, nagu Sina.

Puhka rahus, hea sõber!