Astrofüüsik Jaan Einasto: kui me Maal kõik vussi keerame, siis teeme seda ka Marsil

Astronoom Jaak Einasto soovib meile kõigil tarkust teha tasakaalukaid valikuid, et säiliks meie tagamaa ning me ei jääks üksi. Foto: Margus Ansu

Koolipoiss Jaan Einasto sai 75 aastat tagasi jõuludeks kingiks Roopi Hallimäe raamatu «Astronoomilised vaatlused». Nüüd tunneb maailm Jaan Einastot kui teadlast, kes ühena esimestest põrkus tumeda aine olemasolu probleemiga ning kes koos kolleegide Mihkel Jõeveeru, Enn Saare ja Erik Tagoga avastas universumi kärjetaolise struktuuri.

Universumi struktuuri, täpsemalt selle üha uute detailide uurimisega tegeleb akadeemik Jaan Einasto jätkuvalt. Kuid taevaste ja tavainimesele hoomamatute asjade kõrval lähevad talle väga korda ka maised probleemid, näiteks mõõdutundetult aina rohkem tarbiv inimkond ning üha enam provintsistuv Tartu. Meil on, millele mõelda, et tulevik oleks rahulik nagu jõuluaeg.

Universum on õnneks endiselt kärjekujuline, Maal aga kõik aina muutub, kuni selleni välja, et jälle väidetakse tõsimeeli: maakera on lapik, mitte ümmargune.

Oh, teate, see ajab mind lihtsalt naerma! Kummaline on, et leidub täiskasvanud inimesi, kelle haridus on nii puudulik, kes ei tea lihtsaid asju. Nüüd õpitakse elementaarseid asju koolis, aga näiteks Ameerikas mõnes osariigis ei ole koolis lubatud vaid meie kaasaegset maailmapilti õpetada, seal peab õpetaja tingimata rääkima ka alternatiivsest maailmapildist. 

Lapiku Maa jutt pole isegi keskaegne suhtumine, juba antiikajal oli väga lihtsate argumentidega tõestatud, et Maa ei ole lapik. Peale lapiku Maa levib ju teisigi arvamusi, mille kohta kõik koolis käinud inimesed teavad, et need pole tõsi. No aga vähemalt ei tee selline ebateaduslik mõtteviis kellelegi kahju. On palju olulisemaid asju, mille üle inimesed peaksid mõtlema.

Millele tuleks meil mõelda?

Astronoomilises mõttes on meil väga hea ja pikk tulevik, Päikest jätkub tohutult kauaks, inimese mõistes igavikuks. Kuid kõik sõltub meist endist, tuleb olla arukas, alates isiklikust tegevusest ning lõpetades tegevusega Eestis ja Maal.

Lugesin hiljuti Ameerika uurija Jared Diamondi raamatut «Collapse», soovitan seda kõigile, Amazonist võib tellida. Diamond on uurinud suhteliselt väikesi tsivilisatsioone, näiteks Gröönimaa hukkunud viikingite tsivilisatsiooni, inkade tsivilisatsiooni, Vaikse ookeani saarte tsivilisatsioone, mis olid suhteliselt suletud maailmad. 

Diamond analüüsib, miks mõned tsivilisatsioonid arenevad mõistlikult, kuid mõned on hävinud. Ta tahab teada, mis põhjused viisid mõne tsivilisatsiooni katastroofini ning kuidas nende hoiatavate näidete varal vältida katastroofi kosmoses oleval saarel, Maal.

Kas selle katastroofi ärahoidmine on inimese võimuses?

On. Kui on toimunud katastroofid, siis on mõni tsivilisatsioon täiesti hävinud, näiteks Gröönimaa viikingite kultuur. Aga Vaikse ookeani saartel, kus samuti toimusid kollapsid, seal jäi alati midagi järele. Küll näiteks kümme korda väiksem populatsioon või hoopis teine elulaad, aga midagi jäi. 

Mis erinevus on kultuuridel, kus suudeti uuele üle minna ja kus kõik hävis?

Põhiline vahe on loodusressursside kasutamises. Maa on isoleeritud, ressursse on nii palju, kui on, ega rohkem kui maakeral neid ole. Arvesse ei tule ka Maa sisemuses olevad ressursid, inimesed saavad kasutada ainult maakoores olevaid varusid ja nende hulk on piiratud. 

Nii suurele hulgale inimestele, nagu praegu Maal elab, samasuguse tarbimiskiiruse juures ressursse ei jätku. Kui senine areng jätkub, siis juba selle sajandi keskel juhtub midagi, inimese tegevus viib muutusteni. Millised need on, milline on üleminekustaadium – kas tormiline või rahulik –, ei tea keegi. Hävinud tsivilisatsioonide näitel võib öelda, et lõpp on olnud tavaliselt vägivaldne, näiteks kohalikud sõjad. Aga sõda pole kunagi olnud täielik häving, keegi jääb ikka ellu.

Mõistagi pole me kaitstud looduskatastroofide eest, neid on Maa ajaloos olnud palju, kuid kõik need on näidanud, et elu niisama lihtne hävitada ei ole. Isegi kui inimpopulatsioon mingil põhjusel kaob – ja kaob ta kindlasti, sest ükski liik pole igavesti elanud –, ei juhtu midagi, tulevad teised. Oma niši hävitame kas me ise või hävitab selle loodus. Aga elu sellega ei kao, jäävad need, kellele muutunud keskkond sobib. Inimese aeg siin Maal sõltub tema arukusest.

Üha enam räägitakse inimkonna probleemide lahendamiseks mõnele teisele planeedile, näiteks Marsile kolimisest.

Marsil on veel vähem ressursse, see ei päästa! Kuigi väga autoriteetsed teadlased, nende hulgas ka mulle tuntud Stephen Hawking, arvavad, et Maalt ärakolimine ongi tee, pole see realistlik. Kui me siin ei oska elada ja majandada, kui siin kõik vussi keerame, siis teeme seda ka Marsil. 

Ja me ei pääsegi sinna! Pole ju võimalik miljard inimest Marsile kolida, saame sinna viia väikse populatsiooni, kuid väiksel populatsioonil pole lootust, see on looduses ära proovitud. Põhja-Jäämeres Wrangeli saarel pidasid mammutid kolm-neli tuhat aastat kauem vastu kui Siberis, kuid lõpus suri ka Wrangeli saarel viimane mammut. Põhjus oli liiga väike populatsioon, ainult mõnisada looma: tekkis veresugulus, kasulik geeniinfo hääbus, domineerima hakkasid geenivead. Sama on ükskõik missuguse teise väikse populatsiooniga. Nii et isegi kui saame minna mõnele kaugele planeedile, pole see lahendus. 

Seega tuleb inimesel ikka Maal hakkama saada.

Just! Ja arukalt. Tuleb soodustada tegevust, mis toetab alalhoidlikku elulaadi nii kodus, riigis kui Maal tervikuna. 

Meil Eestis on mitu eelist: inimese kohta on kõvasti maad, on põhjavett, metsa on õnneks. Diamondi analüüsi põhjal on metsade hävitamine kultuuride hävimise üks väga oluline tegur. Et inimesed muretsevad Eesti metsa pärast, sellel on tõsi taga. Metsa tuleb ka kasutada, aga esmalt on vaja välja selgitada, mis on mõistlik tasakaal. Mets on habras keskkond, põllumaa samuti, sedagi ei tohi kunstväetistega ära tappa. 

Jah, Eestis on ruumi, puhast õhku ja vett. Aga kas oleme ikka arukad – astroloogidest ja selgeltnägijatest on saanud «arvamusliidrid», kõige enam ostetakse esoteerikaraamatuid, ebateadusest räägitakse veenvalt kui tõsisest asjast.

Ebateadus on usk, nagu vanasti, ja eks ka vanasti suruti usku väga jõuliselt peale. Vaidlused selle üle, kuidas asjad tegelikult on, pole kunagi olnud lihtsad. Ega selle suundumuse vastu midagi teha ole, minust ei sõltu midagi, kui ma ka midagi ette võtaks. See tuleb lihtsalt ära unustada. Õnneks ei ole sellised asjad ohtlikud. 

Mis on ohtlik?

Ohtlik on praegu see, et Eesti arengus on üleminekuperiood, varakapitalism, kus valitseb raha ja pime usk selle võimu. Vanasti, kui ühiskond oli suhteliselt stabiilne, hoolitseti meil ka elu hammasrataste vahele jäänud inimeste eest. Vallavae­­sed liikusid talust tallu, nad olid informatsioonikandjad, neid ei jäetud unarusse. Nüüd on Eestis kodutud, vaat see on selle varakapitalismi üks kurb tagajärg. See on meie ühiskonna haigus.

Samuti on meie haigus kõigi ressursside ainuüksi rahaks ümberarvestamine. See on vale. On väärtusi, millel on suurem väärtus kui ainult rahaline. 

Meie lollusel on looduslikud piirid, sest eranditult kõik ressursid on piiratud, ka väga suured ressursid. Nii on päikeseenergia, loodusvarade, meie oma rahakoti, riigi rahakotiga – kõik on piiratud, ei tohi üle oma võimete elada.

Mis maksab rahast rohkem?

Kõik algab perest, pere ongi kõige olulisem. Siis kodu, siis kodumaa ja nii edasi. Kõik selles liinis on väärtuslikum kui mammona. Raha tuleb, raha läheb, aga pere ja kodu on kõige väärtuslikumad, sest pere ja kodu on lähedus ning inimlikkus. 

Pere ja kodu on kindel tagala, mida vajame, sest kõigil juhtub elus kõike, inimene on ekslik. Eksimine on looduse üks oluline omadus, see on sisse ehitatud ka kõige lihtsamatesse organismidesse: kogu aeg nad jälgivad, mis ümberringi toimub, ja selle järgi nad kuidagiviisi toimivad. Kui läheb viltu, siis nad parandavad ennast. 

Parandamine-proovimine eeldab ka eksimist. Kas või bioloogiline areng, kus toimuvad teatud mutatsioonid. Valdav osa neist on kahjulikud, aga ilma nendeta, ilma eksitusteta, ei teki ka kasulikke muutusi, millest tuleb kogu areng. Eksimine on elu põhiomadus. Tuleb õppida eksima ja eksimist andestama. Kui sa eksimust andeks ei anna, koormad ennast. Kas või uurimistöös ja teaduses – sa peadki proovima nii ja teisiti ning kes oma eksimusi ei tunnista ega otsi paremat teed, see ei jõuagi kuhugi välja. 

Võime Eestis olla arukad ja andestada eksimused, aga maailm kulgeb omasoodu: äärmused tõstavad pead ja see lumepall aina suureneb. 

Tuleb aru saada sellest, mida saad mõjutada ja mida ei saa ning, osata neil asjadel vahet teha. Asjad, mida sa mõjutada ei saa, las need olla, siis on sul endal ka rahulikum. Aga kus saad midagi teha, siis tee. Ära muutu ise äärmuslikuks. Kõige hullem on fanatism, ka fanaatiline hoolitsus on kahjulik. Igal pool pead olema arukas. 

Ka Eestis koguvad äärmuslased populaarsust, näiteks EKRE pooldajate hulk suureneb. 

Mõned aspektid nende seisukohtades on väga mõistlikud. Aga nad kipuvad natuke üle pakkuma ja iga ülepakkumine on kompromissitus. Vaat kompromissitus takistabki koostööd, ajalugu on selliseid näiteid täis, väga äärmuslikud näited on Hitler ja Stalin. 

Äärmuslikkust võib ka kitsamas mõttes olla: ebapiisav ümbrusega arvestamine ja teistega mittearvestamine. Missugune on mõistlik tee, seda peab proovima. 

See käib ka loodushoiu kohta, me ei tohi ise lollust teha. Inimese lollusel on looduslikud piirid, sest eranditult kõik ressursid on piiratud, ka väga suured ressursid. Nii on päikeseenergia, loodusvarade, meie rahakoti, riigi rahakotiga – kõik on piiratud, ei tohi üle oma võimete elada. Kui elad üle oma võimete, nagu inimkond praegu teeb, siis juhtub midagi. 

Teil on Valgamaal maakodu. Missugust elu seal näete?

Maa jääb järjest tühjemaks. Kõigi hukkunud tsivilisatsioonide viimane faas oli linnastumine. Oleme samal teel. Mingi elu tuleb hoida ka väljaspool keskust, milleks nüüd on Eestis Tallinn. 

Isegi Tartu ei anna enam keskuse mõõtu välja. Sellest on kahju, sest Tartu on alati olnud Eesti vaimne pealinn, Tallinn on olnud majanduslik ja hiljem ka poliitiline keskus. Aga nüüd on nii, et lennuühendus Tartuga on vilets, kavandatav kiirraudtee läheb siit mööda – Tartu aina provintsistub. Kuid vaim ja vaimsus on alles, need on seotud ülikooliga ja meie rahvusülikool on Tartus. 

Linnastumine, elu koondumine suurtesse keskustesse on ummiktee, surmkindel, kuigi öeldakse, et areng läheb sinnapoole. Nii ütlevad need, kes ei mõtle globaalselt. Astronoomina olen harjunud nägema suurt pilti. 

Meie maaelu peale mõtlen tõsiselt, kuid head lahendust pole leidnud. Ma ei suuda seda protsessi mõjutada. Mida saan teha? Hoian oma maakodu elus, kuigi see pole lihtne.

Miks te seda kohta alles hoiate, seal on tohutult tööd ning kulub palju raha ja aega?

Mu hing on seal. Tagantjärele olen aru saanud, et olen kogu elu endale kodu ehitanud. Alguses isa juures Tartus Aardla tänaval, hakkasin sinna maja ehitama. Siis ehitati Tõravere välja, sain siia korteri. Nüüd on mul Tõraveres juba kolmas korter. Aga kui 1990. aastate alguses avanes võimalus esivanemate talu tagasi saada, siis taipasin, et mu päriskodu on seal. Kõik teised olid kenad korterid, aga mitte see päris kodu, nagu on eestlasel sügavas hinges. 

Maakodu pidada pole lihtne, mu pojale käis see ka üle jõu. Aga üks mu lapselaps vajab samuti hingerahu, ta tunneb, et ei saa selle maakoduta. Sellist vaimu Eesti vajab. Olen maakodus koos poja ja pojatütrega kulutanud päris palju aega ja raha, aga kahetsust ei tunne ma teps mitte, me ei saa ilma selle kohata. 

Kuidas jõulusid peate?

Jõulud ja jaanipäev on eestlastele tähtsad, sõna «jõul» on meil vanem kui ristiusk – aastaaegade vaheldumine, pööripäev on meie rahvakalendris väga tähtis püha.

Suhtun traditsioonidesse lugupidavalt, aga mitte väga härdalt. Minu lapsepõlv jäi keerulisse sõjaaega, aga jõule peeti ikka. 1942. aasta jõuludeks kinkis isa mulle Roopi Hallimäe raamatu «Astronoomilised vaatlused», mis tekitas minus huvi astronoomia vastu, hakkasin tähetornis käima. Et minust sai astronoom, on seotud jõuludega. 

Kui lapsed väiksed olid, pidasime jõule, kuigi siis tuli seda aega nimetada näärideks. Korrastan fotokogu, sealt vaatavad jõulud ja kingid kogu aeg vastu. Nüüd meil pere kokkusaamiseks kindlat päeva pole, kuid saame alati kokku, lihtsalt kombineerime ja vaatame, millal ja kus kohtume, Tõraveres minu juures on liiga kitsas. 

Jutuajamise alguses ütlesite, et astronoomiline tulevik on meil hea. Ehk polegi siis meil midagi rohkem soovida?

Astronoomiline tulevik on meile enam-vähem tagatud. Inimese õnn on tema enda käes, see on nii individuaalsel, rahva ja ka maakera tasemel. 

Tõsi, inimloomuses on ikka tahe teistest rohkem saada. Aga loodus paneb sellele piiri: kui sa liiga palju tahad, kui kahmad kõik endale, siis hävitad oma tagamaa ära ja jääd üksi. Kuid üksi, ilma tagamaata, ei saa keegi hakkama. Nii on rikkuse ahnitsemisel oma piirid. Sellepärast soovin kõigile tarkust teha tasakaalukaid valikuid, et säiliks meie tagamaa.

CV

• Sündinud 23. veebruaril 1929 Tartus.
• Lõpetanud Treffneri kooli (toona Tartu 1. keskkooli) ja Tartu ülikooli astronoomina. 1952. aastast töötab Tartu observatooriumis astronoomina, praegu samas galaktikate füüsika ja kosmoloogia osakonna teaduslik nõustaja.
• Teaduste akadeemia liige, kuulub rahvus­­vahelisse astronoomiauniooni, Euroopa Akadeemiasse ja rahvusvahelistesse astronoomiaseltsidesse.
• Riigivapi II klassi teenetemärk, Tartu Suurtähe kavaler, Tartu aukodanik, 2003. aastal sai Eesti Vabariigi teaduspreemia elutöö eest, 2009. aastal Marcel Grossmanni auhinna ja samast aastast kannab tema nime väikeplaneet nr 11 577. Tartu ülikooli audoktor (2010), Viktor Ambartsumiani rahvusvaheline auhind (2012), Turu ülikooli audoktor (2013), Gruberi rahvusvaheline kosmoloogia auhind (2014).
• Matemaatikust abikaasa Liia on surnud. Tütar Maret Einasto on Tartu observatooriumi galaktikate füüsika ja kosmoloogia osakonna vanemteadur, tütar Riina Einasto on vabakutseline, poeg Indrek Einasto õpetab Tartu kutsehariduskeskuses mototehnikat. Seitse lapselast.