:format(webp)/nginx/o/2017/12/21/7427289t1hbcc9.jpg)
Paljud meist siin, oma kodumaal Eestis, ootasid jõuludeks lund. Veel rohkem igatsevad paksu lumevaipa eelolevateks pühadeks ja üleüldse korralikku talve austraallastest pensionärid Neville Roderick Cann ja tema abikaasa Helve Virve Cann, kes on just selle nägemiseks ja omal nahal tundmiseks kauge reisi ette võtnud.
Kui Helve ja Neville esimest korda põhjamaisesse väikeriiki ja Tartusse saabusid, oli aasta 2004. Helve elas selle ajani teadmisega, et tal ei olegi oma isamaal vist enam elavaid sugulasi. Kuid ta kavatses otsida üles oma esivanemate hauaplatsi. Ta sai teada, et see asub Rahumäe kalmistul Räpina maantee alguses.
«Olime surnuaial ja läksime kalmistuvahi majja,» meenutas Helve. «Seal oli üks naine, kes ütles meile, et Vasila perekonna hauaplatsi eest hoolitseb keegi tädi. Ja ta andis meile tema aadressi ja ütles nime – Erna Säägi. Mul tuli meelde, et isa rääkis meile Ernast.»
Austraalia abielupaar leidis oma kauge sugulase Kalda tee sotsiaalmaja neljandalt korruselt. «Erna tegi ukse lahti ja mina ütlesin, et olen Valter Vasila tütar,» rääkis Helve. «Ta teadis, et me elame Austraalias, ja oli väga üllatunud, et me olime nüüd tema ukse taga. Ta ütles, et ei saa meid praegu vastu võtta – tulge homme.»
Järgmisel päeval oli eakas üksik naine korraldanud oma kodus rikkalikult kaetud toidulaua. Jutule toeks otsis ta välja fotoalbumid. Helve isa, hilisem soomepoiss, kasvas koos Ernaga üles, nad käisid koos ka Elleri muusikakoolis ja Kolgata koguduses ning olid head sõbrad.
Tädi Erna koju järgmisele kohtumisele sõitis Tallinnast tema õde Liidia, hariduselt ajaloolane. Ta oli kaasa võtnud enda koostatud sugupuu. «Austraalias ei olnud mul vanaema, vanaisa, tädisid, onusid. Olin tundnud kadedust, et kõikidel mu sõpradel olid nad olemas. Ja nüüd korraga oli ka minul suur pere!» meenutas Helve 2004. aasta suve.
Mõne aasta pärast võtsid Helve ja Neville oma kodus vastu noore tartlasest sugulase, kes õppis aasta Austraaliat tundma. Nende kodu asub Kagu-Austraalia suurlinnast, nelja miljoni elanikuga Melbourne’ist umbes 130 kilomeetri kaugusel Phillipi saarel Newhavenis. Tasmaaniasse on sealt vett pidi veerand tuhat kilomeetrit, nendel vetel on Neville seilanud ja suuri merivähke taga ajanud.
Austraalias elavad ka Helve vennad ja õde. Vennad tulid mõne aasta pärast samuti oma isa ja ema sünnimaad vaatama. Ise sündisid nad Austraalias ja kuigi said kodunt kaasa eesti keele, on see ingliskeelses igapäevases suhtluses kaduma läinud. Alles on jäänud ainult mõni üksik sõna ja väljend, nagu näiteks supisöömise kombeõpetus «Ära lurista!» ja kiitus «Tubli poiss!». Nad kohtusid ka tädi Ernaga.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/21/7427293t1hfc8d.jpg)
Helve enda eesti keel tundus siinsetele sugulastele esimesel Eesti külastusel üsna roostes. Kuid suhtlemisel lõi see särama nagu nooruses. Tõsi, mõnikord ei jätkunud sõnu, et mõtet eesti keeles täpselt edasi anda. Neil puhkudel käis väike sõnaraamat lipsti taskust välja.
Ta on koos Neville’iga tulnud Eestisse tagasi neljal korral ja nautinud siinset suve. Ükskord oli kaasas ka tütar Rowena, kes imestas, kuidas eestlased ütlevad ülikool ja kuidas tema ütleb sama asja kohta julikuul.
Eestist vaadatuna elavad austraallased nii, et nende jalad on üleval ja pea all. Samamoodi tagurpidi on aastaajad. Meie suvel on seal all maakera teises servas (sõna servas on siin selleks, et lapiku Maa teooria pooldajad ei tunneks ennast ebavõrdselt kohelduna) niisugune loodusnähtus nagu talv.
Melbourne’i ümbruse mõnel eriti karmil talvel juunist augustini on juhtunud termomeetri näit langema isegi viiele-kuuele kraadile. Mõistagi on need soojakraadid. Veidike muudab loodus aasta jooksul küll ka tooni, kuid sellist värvidega pillerkaaritamist nagu Eestis ei tule seal kaugel maal 12 kuu vaheldumisel ette.
Eestis on Austraalia abielupaar elanud siinsetel suvekuudel põhiliselt Külitsel Brežnevi-aegses suvemajas. Nad ei suutnud alguses mõista, miks on tarvis neid vastuvõtnud perel linnas korterit ja samal ajal maal suvilat pidada. Mõte, et omal ajal ei olnud lubatud ehitada suvemaja talvekindlaks, ei tahtnud austraallastele pähe mahtuda.
Sealsamas Külitsel tutvusid nad sauna ja vihtlemisega. Esialgu veidrana tundunud kuumutamine, leili viskamine ja higistamine hakkas neile nii meeldima, et Neville on rääkinud kavatsusest oma koju Austraalias samuti saun ehitada. Aga üks tema sõber, kelle nad Eestit vaatama kutsusid, häbenes teiste meeste seltsis saunas alasti olla.
Eelmisel korral mullu suvel tekkis Neville’il ja Helvel kange isu näha, mismoodi vahetuvad aastaajad ehk kuidas muutub Eesti loodus kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Eriti suur soov oli neil oma silmaga vaadata ja käega katsuda lund.
Helve ja Neville on meelitanud Austraaliast Eestisse lapsi ja lapselapsi, sõpru ja naabreid ning vedanud neid ringi ja tutvustanud neile meie väikest riiki.
Soojustamata seintega suvilas ei ole võimalik ületalve elada, kuid unistuse täitumisele aitasid kaasa kauged sugulased. Nad andsid austraallastele kasutada oma Tartu korteri kevadest kevadeni. Ise elavad nad Elvas kunagises tädi Ernale kuulunud majas.
Aastaaegasid vaatama ja lund ootama saabusid Helve ja Neville aprilli alguses. Ja nägidki lund kohe, aga vaid saabumisel ja paaril järgmisel päeval. Kahju ainult, et tädi Erna oli selleks ajaks juba nii põdur, et ei saanud üksi elamisega hakkama ja oli kolinud Liiva tänava hooldekodusse. Austraalia paar käis tal seal külas iga nädala ja mõnikord sagedaminigi.
Kevad oli ilus, suvi aga päikesevaene ja vihmane. Sügis pakkus alguses kauneid värve ja lõpus kaua oodatud lund.
Eesti on täitnud austraallaste meeled võimsate kultuurisündmustega. Nad meenutavad säravi silmi tantsu- ja laulupidu, pianist Tanel Joametsa emotsionaalseid kontserte, Vanemuise tantsulavastusi, muusikaelamusi Elleri kooli Tubina saalis.
Viimati tundsid nad rõõmu 17. detsembril Vanemuise sümfooniaorkestri advendikontserdist Tartu Jaani kirikus. Erilise vaimustusega rääkisid nad pikoloflöödil soleerimisest.
Sügisel hakkas Neville õppima eesti keelt Folkuniversitetetis kursustel, mis lõppesid 19. detsembril eksamiga. Tulemus oli hiilgav: 59 punkti 60 võimalikust. Neville ütles õpetajale tänusõnad eesti keeles. Kuid et on võimalus kursust jätkata ka Skype’i vahendusel, siis austraallane kavatsebki edasi õppida. Kuigi see keel on tema meelest tohutult keeruline.
Praegu on ta sunnitud eesti kirjandust lugema inglise keeles. Ta kiitis Tartu linnaraamatukogust võetud Mihkel Muti romaani «Kooparahvas läheb ajalukku», sest selle tegelaste elu on kujutatud nõnda, et ühtekokku avaneb pilt nüüdse Eesti Vabariigi kujunemisest viimase poole sajandi jooksul. Meeldib ka Mihkel Muti iroonia. Vanema ajalooga tutvuda aitab praegu Jaan Krossi romaan «Professor Martensi ärasõit».
Üheks huvitavamaks avastuseks peab Neville seda, et nii nagu Austraalias, on ka Eestis kaks generatsiooni, kes tegutsevad pisut omaette, kuid Eestis on noorem põlvkond vanemast hoopis erineva elutunnetusega. Sest noored ei saa mäletada nõukogude aega.
Austraallased ostsid seitsmekohalise auto, mida on küll kõvasti kasutatud, kuid vähemalt seni ei ole masin edasi liikumast tõrkunud. Neville’i sõnul on ta aprilli algusest siiani läbi sõitnud üle 20 000 kilomeetri. Need tuhanded on kogunenud Tartu ning Pärnu, Narva, Tallinna ja Riia vahet sõites, aga läbisõidumõõdikut on edasi lükanud ka Soome ja Rootsi reis.
Helve ja Neville on meelitanud Austraaliast Eestisse lapsi ja lapselapsi, sõpru ja naabreid ning vedanud neid ringi ja tutvustanud neile meie väikest riiki. Nad on kahekesi tegutsenud nagu õhinapõhine reisibüroo.
Esimesed kaheksa ja pool kuud on läinud linnutiivul. «Eriti hea, et me saime olla koos tädi Ernaga – külastada teda ja kuulata tema mälestusi,» ütles Helve kolm nädalat tagasi, 2. detsembril peielauas. Üks koht oli tühjaks jäetud, laual põles küünal, mille alumise osa ümber leinalint. Küünla lähedale paigutatud fotole oli jäädvustatud oreliklahvistiku taga Peetri koguduse kauaaegne koorijuht ja organist Erna Säägi (18. märts 1921 – 24. november 2017).
Ärasaatmine oli Peetri kirikust, matused Rahumäe kalmistul, samal platsil, millest Helve ja Neville olid alustanud oma Eesti-avastamist.
Jõulude-eelsel nädalal oli Austraalia paaril Tartus külas teine paar Austraaliast – Neville’i nõbu Allan ja nõbunaine Shirley. Tulekul on sugulased Londonist. Pikisilmi ootavad nad tihedat lumesadu. Küll oleks vahva suusatada – elus esimest korda.
Tädi Erna meenutas esimest kohtumist
Katkend Erna Säägi memuaaridest, mille kirjapanekut alustas ta sügisel 2008 ja lõpetas talvel 2010/2011. Mälestuste üks eksemplar koos autori illustreeritud pikema käsikirjalise luuleteosega on antud Eesti kirjandusmuuseumisse.
Ühel suvehommikul 2004. aastal helistati minu kodu uksekella. Ukse taga seisid võõras naine ja mees. Naine ütles vaevalises eesti keeles: «Oleme Austraaliast, otsime meie sugulasi.» Üllatus oli väga äkiline. Palusin neid järgmisel päeval tagasi tulla.
Pikapeale selgus, et võõrad olid minu onupoja Valter Vasila vanem tütar Helve ja tema abikaasa Neville Cann. Sõda paiskas Valteri laia maailma paljudeks aastateks. Algul jõudis mõni üksik teade Valterist oma isani, ent varsti järgnes pikk vaikus. Valter suri 1966. aastal ja isa suri Eestis 1969. aastal. Ei olnud enam kedagi, kes teavitanuks lapsi isa juurtest, sugulastest kodumaal.
Valteri perekond oli kasvanud suureks. Kaks vanemat last, tütred, sündisid Soomes ja Rootsis, kolm poega sündisid Austraalias. Vanem tütar Helve alustas otsinguid Eestis.
Tartu suurima kalmistu valitseja ei leidnud oma valitsemisalalt Vasila nime. Telefon aitas leida Rahumäe kalmistul Vasila-nimelise hauaplatsi. Kalmistuvaht teadis, et keegi käib haudade eest hoolitsemas, saadi minu aadress.
Minu kodus selgus kõik, mis vaja. Kutsusin õe Tallinnast. Ta tuli ruttu ja teavitas külalisi ajaloo keerdkäikudest Eestis, ta oli õppinud ülikoolis ajalugu. Külalised aga sõitsid Eestis ringi, kogudes võimalikult palju uudiseid. Koju pöördusid nad suure muljetepagasiga. Selle ajaga värskendas Helve juba nii palju oma eesti keelt, et saime vestelda. Talle tuli meelde isa õpetatud keel.
Aastal 2005 käis Eestis Valteri noorema tütre Edla poeg Matthew. 2009. aastal külastasid Valteri kõik kolm poega ja kaks pojapoega Eestit ning sõitsid selle kuu ajaga Eestimaa läbi. 2010. aastal tuli korraks Eestisse noorem poeg John ning suvel saabusid Helve ja Neville vanema tütre Rowenaga, et teha juba põhjalikum tutvumine siinse eluga.
Terve suur perekond laste ja lastelastega olid viimase võimaluseni huvitatud elust Eestimaal, nagu meiegi nende elust seal kaugel Austraalias.
/nginx/o/2017/12/21/7427409t1h8997.jpg)
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)