Triin Käpp: millisest riiulist otsida jõulutunnet?

FOTO: Kristjan Teedema

Lunastus on miski, mille vajadust me sageli ei oska sõnadesse panna. Ei oska, kuna meil puudub vastav sõnavara. Ometigi on lunastuse vajamine, see inimlik äng, tuttav enamikule meist.

Käesoleval advendiajal jõuludest mõtiskledes on mind eriliselt puudutanud lugu Joosepist ja Maarjast. Nende lugu inimestena, nende hirmude ja lootusega, segaduse ja usaldusega. Kui meil tänapäeva ühiskonnas on pidev puudus järgimist väärivatest inimestest eriti paarisuhetes, siis see paar on kindlasti selles vallas eeskujuks. Aga alustame päris algusest.

Maarja on noor tütarlaps, kes on kihlatud Joosepiga. Maarja vanust on spekuleeritud vahemikku 12–15 aastat. Täpne info meil puudub, kuid võimaluse seda arvata annab nii tolleaegne abiellumisiga kui ka sõnakasutus uues testamendis – neitsi, noor tütarlaps. Joosepi vanus on aga veel suurema debati küsimus. On traditsioone, mis leiavad, et Joosep oli omajagu vana mees. Seda rõhutavad eriti kirikud, kellele on oluline, et Maarja jäi neitsiks elu lõpuni, ja seega peavad Jeesuse vennad, keda piibel mainib, pärinema Joosepi eelmisest abielust.

Joosepi kohta piibel palju ei pajata, võime vaid näha, et Jeesuse esimese imeteo, Kaana pulma ajaks, on tema ema tõenäoliselt lesk (päris kindlasti on ta seda kolm aastat hiljem Jeesuse risti all). Fakt, mis omakorda toetab teooriat, et Joosep oli vanem mees, kes oli määratud Maarjale toeks ning kelle kaudu sai Jeesus endale suguvõsa, mis ulatus tagasi Taavetini («sest ta oli Taaveti soost ja pärusmaalt»).

Aga tagasi loo juurde. Maarja on noor tüdruk, kihlatud, ja äkki tuleb tema juurde miski taevane olend, ingel, kes on tohutult suur ja hirmutav, ja ütleb, et ta jääb rasedaks ning tal tuleb võtta enda kanda Jumala ema roll.

Emaroll kui selline oli tol ajal teismeeas tavaline, täiskasvanuks tuli saada mitu korda varem kui tänapäeval. Me võime vaid spekuleerida, kuidas tänapäeva noor sellise plaani kohta ütleks. Igal juhul Maarja kuuletub. Ta võtab selle rolli vastu, sest ta usaldab. Usaldab Jumalat.

Joosep kuuleb, et tema kihlatu on rase. Kes on isa? Kus on need kivid, millega ma ta nüüd surnuks pean pilduma? Aga oma südames ta ei soovi seda tegelikult teha, oma kihlatut kividega surnuks visata, nagu kord ette näeb. Ta haub plaani Maarja salaja minema saata, et jääks ära avalik häbistamine. Tubli mees!

Kui meie astume sõime juurde oma inimlikus piiratuses, siis võime näha vaid kisavat titte ja selle kõrval mäletsevat härga. Aga me võime näha ka lunastust.

Kuid mida oleks tähendanud sellele tüdrukule tema äralõigatus tugisüsteemidest? Küllap surma ja võib-olla isegi pikemat ja vaevarikkamat kui kividega surnukspildumine. Õnneks päästab päeva järjekordne ingel ja ka Joosep usaldab. Usaldab Jumalat.

Just usaldus on see salakomponent, mis mind selles loos nii tohutult paelub. Tõeline siiras usk ja usaldus, et kõik sünnib Jumala tahtmist mööda. Usaldus on midagi, millel põhineb kogu meie ühiskond. Ilma usalduseta oleks mõttetu omada riike ja valitsusi, ei töötaks pangandus ega ühistransport. Selle kõige aluseks on usaldus.

Aga lähme oma looga edasi. Joosep jätab Maarja enda juurde, kihlus oli enam-vähem võrdeline abieluga, nii et sellest polnudki nii väga midagi, kui tegu oleks abielueelse lapsega. Pealegi oli neil võimalus ka asi ju ametlikuks teha, sest see, kui laps sündis täpselt üheksa kuud pärast abiellumist, ei olnud mingi ime. 

Siis tuleb käsk kõrgemalt, et tuleb suure rahvaloenduse tõttu rännata tagasi juurte juurde, ning kuna Joosep oli, nagu mainitud, Taaveti soost, siis oli selleks kohaks loomulikult Petlemm, mis oli ka kuningas Taaveti sünnilinn.

Teekond sinna on umbkaudu 140 kilomeetri üpris raskesti läbitavat maad, nii et ennustatavalt võtab see aega neli kuni seitse päeva. Õnneks ei tulnud neil taluda lund ja lörtsi, nagu võiksime kohalike ilmaolude põhjal ennustada, kuid küll võis olla katsumuseks veepuudus või põletav päike. 

Kohale jõudes aga ei ühtegi öömaja. Kõik on suletud, keegi oma uksi ei ava, väsimus, pettumus, kurnatus ja jõuetus. Joosep vastutab oma raseda naise ees. Kuskil peab ju olema mingi koht! Ja sellele järgneb enda sisseseadmine laudas ning sünnitus ebasanitaarsetes tingimustest.

Ja ometi me tuleme selle sõime juurde igal aastal tagasi. Seisame selle kõrval niisamuti nagu Joosep ja Maarja. Need kaks inimest, kes on nii vaimselt kui füüsiliselt läbi teinud tohutu retke. Retke, mis oli võimalik ainult tänu usaldusele, tänu sellele teadmisele, et neist sõltub palju, väga palju.

Kui meie astume sõime juurde oma inimlikus piiratuses, siis võime näha vaid kisavat titte ja selle kõrval mäletsevat härga. Aga me võime näha ka lunastust. Lunastust, mis on meie ellu tulnud kogu oma inimlikkuses, selles inimlikus piiratuses ja selles tohutus abituses, millisena iga imik meie juurde tuleb. Ta ei jää ellu, kui me teda ei abista. Ja ometi on ta täiuslik. 

Mis asi on lunastus ja milliselt riiulilt seda osta saab?

Lunastus on miski, mille vajadust me sageli ei oska sõnadesse panna. Ei oska, kuna meil puudub vastav sõnavara. Ometigi on lunastuse vajamine, see inimlik äng, tuttav enamikule meist.

Me oskame ära tunda süüd, me oskame ära tunda häbi, me oskame ära tunda ängi, parematel juhtudel ka depressiooni ja masendust.

Aga me ei oska ära tunda vajadust lunastuse järele, mis meis inimestena peidus on. Me vajame lunastust kui andeks­andi, me vajame lunastust kui aktsepteeritust, me vajame lunastust kui miskit kogu meie inimlikkust puudutavad lahendust.

Selle lunastuse eelduseks on aga usaldus. Usaldus Jumala vastu, et tema meile lunastuse võimaldab. Seda usaldust on raske võrrelda inimestevahelise ja ühiskondliku usaldusega, sest inimlikku usaldust on palju kergem murda. Ometigi ei ole meil muid sõnu võtta, nii et peame sellega piirduma.

Ja seepärast me astumegi igal jõuluajal taas selle sõime juurde. Just see on see riiul, kust lunastust saab. Puhta tasuta kusjuures veel. Sest just sõime juures ilmneb lunastuse kogu sügavus. See inimlik piiratus, mis pakendab jumaliku sügavuse. Just see on koht, kust otsida päriselt jõulutunnet.

Sest väljas sajab nagunii vihma …

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Tagasi üles