/nginx/o/2017/03/27/6493557t1h444e.jpg)
/nginx/o/2017/12/20/7423979t1h338d.jpg)
Mitte väga ammu, 111 aastat tagasi, pidasid paljud meie haritlased võitlust selle nimel, et eesti lapsed saaksid algharidust omandada oma emakeeles. Õigemini otsisid nad järjest karmimates venestamise tingimustes võimalusi üldse lastele haridust anda. Üldist koolikohustust polnud ning kuigi tegutsesid venekeelsed kroonukoolid, oli neid vähe ja kõik ei mahtunudki sinna.
Kuid 1906. aastal reformiti tsaaririigi hariduselu sedavõrd, et Balti kubermangudes võis erakoolides anda kahel esimesel õppeaastal lastele algõpetust nende emakeeles ehk läti, eesti või saksa keeles.
Kui Tartu esimese iseseisva eestikeelse linnakoguduse, Peetri kiriku koguduse juhatuse esimeheks kinnitati Tartu ülikooli arstidiplomiga Henrik Koppel, oli too leidlik avama eestikeelset eraalgkooli Peetri koguduse juurde.
Talle olid toeks teisedki haritud mõttekaaslased ning jõukamad käsitöölised ja poeomanikud. Pärast pikki läbirääkimisi ja tõestamist, et ollakse võimelised kooli pidama, sai Koppel Riia õpperingkonna direktorilt loa avada Tartus eestikeelse õppega erakool.
Õppetöö tollases kaheklassilises algkoolis algas 1906. aasta 4. septembril. Õppeained olid usuõpetus, vene keel, eesti keel, rehkendamine, loodusõpetus, joonistamine, laulmine, näputöö ja kehaharjutus. 137 soovinust võeti ruumipuuduse tõttu vastu 81 last.
Neli kuud hiljem peeti eestikeelse algkooli esimene jõulupidu. Et koolil veel oma maja polnud ja õppetöö toimus kahes väikeses üüritoas kingsepp Goldbergi puumajas Peterburi tänaval, korraldati pidu lähedal asunud Tartu käsitööliste abiandmise seltsi saalis.
Kõige tähtsam oli säilitada emakeelne algharidus.
Suure empaatiaga, emakeelsele haridusele elujõulist tulevikku soovides on seda 111 aasta tagust jõulupidu vahendanud tollane ajaleht Isamaa.
«Möödunud pühapäeva õhtupoolikul pandi Eesti käsitööliste seltsimajas mudilaste poolt kaaskoolilastele kui nendega kaasa ilmunud vanematele pidu toime. Toimepanejaks oli Peetri kiriku kool, mis alles selsamal suvel elusse kutsutud,» kirjutatakse ajalehes.
/nginx/o/2017/12/20/7423997t1h0409.jpg)
«Ettekanneteks olivadki: laste laul, ilulugemine, klaverimäng, ka laste näitemängud elavate piltide mõttes ... Säravi silmi olid pisikesed pealtkuulajad pidu algust oodanud. Kui siis eesriide ülesminekul «Kukku, kukku, käoke» mudilaste suust kõlas, oli kuulajate vaimustus otse liigutav.»
On näha, et peo vaatleja on ettekandeid teraselt jälginud. Ta märkis, et laulude harjutamisel oli tasaste ja valjude kohtade peale rohkesti rõhku pandud ning ettekannetes oli tunda sõnade ja viisi kokkusulamist.
Kirjutaja tõdeb, et ka ilulugemise võis kordaläinuks lugeda. Pisikeses klaverimängijas olnud märgata head muusikaandi ning arusaamist ettekantavatest paladest. Näitemängu kohta öeldi, et «kuna ruumid puu-püsti osavõtjaid täis olid, siis ei jõudnud laste nõder hääl viimasesse nurka tungida, aga see ei tumestanud pidu tuju mitte põrmugi».
Peo viimasel vaheajal teatatud väikestele pidulistele, et «puhvetist suhupistet ja keelekastet nendel on saada, kellel pidupiletid ette näidata». See teade tekitanud lõbusat elevust ning igaüks tahtnud esimene olla. Aga siingi jäänud valitsema hea kord.
Praegusel ajal tundub eespool kirjeldatu nagu lastepidu ikka. Selgeks õpetatud ja õpitud laulud-lood, vanemate rõõm oma lapsi esinemas näha.
Kuid – siis oli aasta 1906. Karmil venestamise ajal, kui asjaajamise ja kroonukooli keelena kehtis veel vene keel, oli niisugune oma eestikeelsete laulude ja lugudega koolipidu erakordne. Otse liigutav olnud, kui laste suust kõlas: «Veel kõlab keel nii kindlasti ta vanal põhjusil!»
Peo vahendajagi pakatab uhkusest: «Jah, ta kõlas nii kindlasti ja selgesti vanal põhjusel, ta andis arusaadavalt tunnistust, et emakeele õpetamise oludes on õpilastel võime õpiasju lühikese ajaga omandada. Selle kättesaamiseks ja arusaamiseks umbkeeles kulub rohkem aega. Soovime, et meie rahva seas see arusaamine omale jäädava kindla koha võidaks.»
Pärast kaht õppeaastat kingsepp kooliga üürilepingut ei pikendanud ning peavari leiti hoopis teisel pool Emajõge, majaomanik Uhrbergi katuse all Pihkva (praegu Võru) tänav 12.
Et kooli mõlemas asukohas olid õppetingimused olnud kehvad, suunas koguduse esimees Henrik Koppel koguduse liikmete mõtted oma koolimaja ehitamisele. Koppeli ja tema mõttekaaslaste nõul ning 17 000 koguduseliikme jõul seisiski 1910. aasta augustis Peterburi maantee ääres, otse Peetri kiriku kõrval uus koolimaja. Siin jätkas kool eestikeelse alghariduse andmist neljaklassilisena ja 111 õpilasega.
Ajad ja olud olid aga muutlikud ning reformid tulid ja läksid. Tänu Koppeli heale läbirääkimisoskusele suudeti väärtused siiski õigesse järjekorda panna.
Kõige tähtsam oli säilitada emakeelne algharidus. Mõned tunnid kohustuslikust õppekavast loovutati Vene ajaloo ja maateaduse venekeelsele õppele, väljajäetud tunde aga anti siiski, väljaspool õppekava.
1919. aasta 15. jaanuaril läks Peetri kool Tartu linna koolivalitsuse alluvusse ja jätkas Eesti Vabariigi ajal hariduse andmist Tartu 10. algkoolina.
Ent aastail 1940–1944 see õpetajate ja õpilaste, hoolekogu ja vilistlaste ühisel nõul ja jõul ülesehitatud koolikeskkond lagunes.
Sõja ajal sai Peetri kooli hoone kannatada ning pärast sõda hakati seda kasutama hoopis tööstushoonena.
2013. aastal taastas Tartu Peetri kogudus oma kooli ajaloolise järjepidevuse. Nagu 1906. aastal, alustati nüüdki õppetööd üüritud ruumides (Õpetaja tänaval), kuid kindla sooviga taastada oma ajalooline koolimaja Narva mäel Peetri kiriku kõrval.
/nginx/o/2017/12/20/7423989t1h857a.jpg)