Jüri Kõre: Euroopa Liidu proletaarlased ühinevad

Jüri Kõre. Foto: Pm

Teatavasti on 1. mai töörahva püha, rahvusvaheline solidaarsuspäev. Tänavune 1. mai oli Euroopa Liidu töötajatele eelmisest ja järgmisest aastast mõneti erinev: lõppes kaheksale uusliikmele seitsmeks aastaks kehtestatud tööjõu vaba liikumist piirav üleminekuaeg.

Pea kogu Euroopa saab üheks suureks, tööjõule väheste piirangutega turuks (2013. aastani kehtivad piirangud veel Bulgaariale ja Rumeeniale).

Tegelikult kontrollisid töörännet Ida-Euroopast läände küll ainult kaks riiki – Austria ja Saksamaa. Teised liikmesriigid on kas piirangutest hoidunud või neid järk-järgult lõdvendanud.

Lõdvenduste tegemisel olid eeskujuks Iirimaa, Suurbritannia ja Rootsi, kelle majandus kasvas liidu laienemise järel 2004. aastast keskmisest kiiremini. Üheks kasvu stimulaatoriks peetakse just sissesõitnute töökäsi.

Kui kõrgel on lagi?

Varasem hoiak avatud tööturu suhtes on olnud Eestis valdavalt soosiv. Esiteks, just seda – ühtset kapitali, kaupade, teenuste ja tööjõu turgu – me ju Euroopa Liidust soovisimegi.

Teiseks loodame välismaal töötavate eestlaste teenistuse toel turgutada oma majandust, suurendada heaolu ja leevendada sotsiaalseid pingeid. Ja kolmandaks, meie senine kogemus näitab, et keerukaid ümberkorraldusi on Eestis võimalik teha kiiresti ja radikaalselt, miks siis oodata.

Tõsi, nüüdseks on meil suuremad teadmised võimalike Eestist väljarändajate hoiakute kohta ja mõningad teadmised eelmiste aastate rändest (mahtudest, suundadest jms). Seega saame järgmistel aastatel toimuvaid protsesse kindlamalt ennustada.

Sotsiaalministeerium on regulaarselt (2000, 2003, 2006, 2010) uurinud elanike rändekavatsusi ja hinnanud välismaal töötajate arvu. Andmed on mõneti vastuolulised.

Ühelt poolt esitatakse hinnang, et välismaal on lühemat või pikemat aega töötanud 92 000 kuni 133 000 inimest, 14–19 protsenti tööjõust. Samas, 2009. aastal moodustasid välismaal töötajad 2,8 protsenti tööjõust (andmed on saadud 2010. aastal Eestis, st tegemist oli juba Eestisse tagasi pöördunud inimestega).

Seega võib pikemaajaline tööränne olla suures osas vaatluse alt väljas. Ühelt poolt ei tähenda 2,8 protsenti märkimisväärset hulka inimesi. Teisalt, viie aastaga on see protsent kasvanud kolm korda ehk 0,9 protsendilt 2,8 protsendile.

Küsimus on selles, kui kõrgel on lagi ja kui paljud 77 000 tööealisest, kes on kaalunud 2010. aasta uuringu andmetel pealiskaudsemalt või põhjalikumalt välismaal töötamist, oma plaanid teoks teevad.

Üldine ajaleheveergudel levitatav arvamus seob välismaal töötamise eelkõige töö olemasolu ja palgaga Eestis. See pole vale, 40 protsenti hirmutas töösuhte võimalik katkestamine, aga 49 protsenti ei rahuldanud karjääri ja eneseteostuse võimalused Eestis.

Saksamaa ootab

Kas ja mida võiks selles olukorras muuta Saksamaa ja Austria tööturu avanemine? 77 000st läänes töötamisele mõtlevast Eestimaa inimesest vaatas Saksamaa poole ainult 4600. Tagasihoidlik arv ja protsent.

Kindlasti suurendab vabam juurdepääs Euroopa suurimale rahvuslikule majandusele eelkõige väljarännet naabermaadest Poolast ja Leedust. Tõsi, saksa tavakodanikud ütlevad, et poolakad on ammu kohal, mingeid hüppelisi muutusi pole enam oodata. Ametlik hoiak on aga entusiastlik ja ootusärev.

Saksa majandus on pikemalt vaevelnud kvalifitseeritud tööjõu puuduses. Avalik arvamus ei ole soosinud kolmandatest riikidest tulijaid ja seetõttu pole odava tööjõuga riikide rahvast viimastel aastatel väga palju kasutatud. Nüüd on vaja täita tekkinud tühik.

Nürnbergis asuva tööturu ja tööhõive uuringute instituudi andmetel ollakse valmis tööd pakkuma 600 000 kuni 900 000 inimesele, sealhulgas ka neile, kes on kodus matemaatikas ning infotehnoloogia, tehnika- ja loodusteaduste vallas. Neile pakutakse 117 000 vaba töökohta. Oodatud on ka 20 000 hooldajat.

Spekter on lai, aga siiski täpselt hinnatud-mõõdetud. Näiteks poolakatest hooldajate kohta väidavad sakslased, et neil on küll head meditsiiniteadmised, kuid puuduvad oskused kliendi vajadusi hinnata, nõustada ja paberitööd teha.

Eesti on vaid korra või paar kokku puutunud sellise plaanipärase tööjõu värbamisega, mida Saksamaa praegu korraldab. Poolas on loodud ligikaudu sada kontaktpunkti (kas Saksa tööjõufirmade esindused või nende esinduste Poola partnerid), kus saab teavet naabermaa töövõimaluste ja sotsiaalkorralduse kohta.

Venekeelsete võimalus

Praegu tundub Saksa töövahendusfirmade huvi olevat meie tööturu vastu üsna leige. Otsitakse niisuguste erialade töötajaid, kellel on turg mujal juba sisse töötatud (meedikud, klienditeenindajad). Kui see huvi muutub aga aktiivseks, siis on võimalik Eesti lühikese ajaga teatud erialade inimestest täiesti tühjaks tõmmata.

Eelkõige pakub Saksamaa huvi meie venekeelsetele elanikele. Seda on ideoloogilisest aspektist ehk ajalugu silmas pidades raske mõista, aga nii see on.

Vene keeles rääkijatele on seal ka ulatuslik tugivõrgustik, 81 miljonist Saksamaa elanikust räägib 3,5 miljonit vene keelt (nii venelased kui Nõukogude Liidust pärit sakslased ja juudid).

Pole võimatu, et nii nagu mitu korda varem, muutub ka lähiaastatel mõni äriringkonna osa venekeelsetele elanikele võrdsete poliitiliste õiguste ja võrdse kohtlemise aktiivseks nõudjaks.

Venekeelset kõrgspetsialisti palga tõstmise lubadusega Saksamaale mineku mõttest ei võõruta. Teda huvitavad hoopiski abstraktsemad, keerukamad teemad.  

Nii et tõenäoliselt seisavad Eestil ees keerukad valikud: kas suhtuda suurema hoolitsuse ja tolerantsusega praegusesse tööjõusse või saada rändeahelaks, kus ühest otsast loovutatakse alalisi elanikke (töötajaid) ja teisest värvatakse nende asemele mujalt uusi.