/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/10/16213596t1hd0b5.jpg)
Kõrvakirurg Maris Suurna paigaldas neli nädalat tagasi 14-kuusele Pauliinele mõlemasse sisekõrva implantaadi. Kui laps siseneb nüüd operatsioonist paranemise järel helide maailma, hakkab ta kuulma ruumiliselt.
Raske lõikus toob kurdile lapsele kuulmise ja hea kõne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pauliine ema Imbi Lutter ütleb, et tütrel läheb väga hästi. Sidemed on eemaldatud ja üks haav ühe kõrva taga on päriselt paranenud, teisel on väike kärn.
19. mail oodatakse Pauliinet tagasi Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinikusse, kus alustatakse implantaatide häälestamist. Suur töö selle nimel, et kurdist tüdrukukesest kasvaks rääkija, alles algab.
Balti riikides esimene
Sisekõrva implantaate paigaldatakse Eestis vaid Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliinikus ja Maris Suurna on praegu ainus arst, kes seda teeb. Seni ei olnud ta kahte implantaati ühe operatsiooni käigus patsiendile paigaldanud.
/nginx/o/2024/07/10/16213597t1he1d6.jpg)
Seda ei ole tehtud veel Lätis ega Leeduski. Vähem kui kuu aja pärast seisab Suurnal ees juba teine samasugune operatsioon, kus saab abi 15-kuune Heleri.
Kurdina sündinud lastele on kõne õppimisel äärmiselt oluline, et nad harjuksid varakult helidega, õpiksid arusaadavalt ja selgelt kõnelema.
Implantaat ei tee kurdist lapsest imeväel normaalsel viisil kuuljat inimest. Temast saab siiski vaegkuulja, kel on erivajadused. See, kui hea rääkija temast kasvab, sõltub sellest, kui hea õppija ta on ning kui head õpetajad talle satuvad.
«Hilisem töö, mis kodus, koolis ning kõrvakliiniku spetsialistide ja logopeedide juures ees seisab, on meeletu,» sõnab Suurna. «Kahepoolne implantaat annab aga helide maailmast täielikuma pildi ja toob lapse arengule palju kasu.»
Raplas elav Imbi Lutter ütleb, et tütre kurtusest sai ta aimu siis, kui laps oli kuuekuune. «Pauliinel on kaksikõde, ja mul on kogu aeg olnud võimalus nende arengut võrrelda. Ma usun, et just tänu sellele võrdlusele jõudsime varakult kuulmispuudele jälile,» ütleb ta.
«Pauliine on aga väga terane tüdruk, ei jää millegi poolest oma õe varju. Kui ta midagi tahab, võtab mul käest kinni ja viib mu sinna, kuhu vaja. Või ronib sülle ja näitab näpuga,» räägib ema. «Ta kuulja õdegi teeb juba sedasama – nad mõlemad matkivad teineteist.»
Maris Suurna märgib, et enne Pauliinet oli Eestis juba kümme kahepoolse implantaadiga last. Aga neile lastele on need opereeritud eri aegadel.
Ja lisab, et ühel ajal kahe implantaadi paigaldamine ei kujune Eestis ilmselt rutiinseks normiks, ja seda mitmesugustel põhjustel.
Kahe tänavukevadise patsiendi puhul loeb väga palju pere valmisolek ja suur huvi. «Praegustel patsientidel ei leidnud me ühtegi vastunäidustust ega ka anatoomilist eripära, mis niisugust lõikust poleks toetanud,» ütleb Suurna.
Pauliine ema Imbi Lutter meenutab, et kui nad said Pauliine kurtuse diagnoosi, ei suutnud nad seda uskuda. «Kõige kummalisem on see, et Pauliine oskab öelda «emme»,» räägib ta. «Arstid ütlevad küll, et see on reflektiivne, aga mina kuulen ja usun, et ta ütleb «emme» täiesti teadlikult. Kuidas sa siis lepid sellega, et su laps on kurt...»
Pärast uue teadmisega kohanemist seadis Imbi Lutteri pere kõik lootused implantaadi paigaldamisele. Nad olid algusest peale väga positiivselt meelestatud. «Me oleme ka äärmiselt tänulikud, et meil õnnestus korraga saada kaks implantaati,» ütleb ta.
Maris Suurna märgib, et jah, niisuguse võimaluse tekkimine sõltub aastast ja rahast. Eesti haigekassa aktsepteerib 14 implantatsiooni aastas. Suurna sõnul sellest palju suuremat vajadust enamasti ei tekigi.
«Kui meil on aga järjekorras väga palju sobilikke patsiente, siis teeme igale sobivale ühe lõikuse. Kui meil on järjekorras aga näiteks 10 patsienti, siis saame teha mõnele lapsele kaks korraga või mõnele varem implanteeritule teise poole juurde.» Tänavu on just niisugune aasta, et Eestis ei ole praegu ühtki patsienti, kes seda operatsiooni väga vajaks, aga ei saa, kuna raha ja võimalusi ei jätku.
/nginx/o/2024/07/10/16213601t1h9351.jpg)
Kuigi haigekassa tasub implantaadi maksumusest 18 000 eurot, jääb perel endal maksta veel vähemalt paari tuhande euro suurune summa.
Pauliine ema ütleb, et ühe implantaadi puuduoleva raha maksid nad ise ja teise loovutas neile mittetulundusühing Audiere, kes korraldab annetuskampaaniaid just kuulmispuudega lastele mõeldes.
Arsti enda valmisolek
Loomulikult sõltus see ka kõrvakirurg Maris Suurnast, et tänavu niisugused kahepoolsed implantaadi paigaldamise operatsioonid Tartus aset leiavad.
«Enne polnud ma ise ka vist veel päriselt küps,» sõnab kirurg. «Topelttegemine võtab päris palju aega ja on üsna suurt pingutust nõudev.»
Maris Suurna näitab kõrvaimplantaati ja selle juurde kuuluvate tarvikute näidiseid.
Implantaat opereeritakse kõrva taha pea sisse ja imepeenikesed elektroodid implantaadi küljes juhitakse sisekõrvas asuvasse teosse.
Implantaadi juurde kuuluv mikrofon, kõneprotsessor ja magnetiga saatjarõngas asetatakse hiljem väljapoole otse kõrva taha. Näiteks magamise ajaks on võimalik see pea küljest eemaldada – siis inimene ei kuule.
Suurna selgitab, et kurtuse korral on peamine probleem, et sisekõrva mikroskoopilised karvarakukesed ei tööta. See tähendab, et need ei suuda vajalikke närviimpulsse kuulmiskeskusesse saata. Implantaadi elektroodiga minnakse aga neist karvarakukestest mööda ja impulss antakse edasi otse kuulmisretseptorile.
Ka kuulub moodsa sisekõrva implantaadi juurde juhtimispult, mille abil on võimalik helide valjust reguleerida ja näiteks järele vaadata, ega patareid kohe tühjaks saa.
Päikesekiir ootab
Järgmine kahepoolne operatsioon on Maris Suurnal plaanis 8. juunil, kui Tallinna lähedalt Sauelt sõidab Tartusse 15-kuune Heleri, keda tema isa Jaanus Olev hüüab Helkuks.
«See laps ongi meil üks suur rõõmurull, kes lausa kiirgab headusest ja valgusest. Uskuge, päike jääb tema kõrval varju,» sõnab isa. «Me püüame anda talle elus kõik võimalused. Et ta võiks siis ise hiljem otsustada, millal ta kuuleb ja räägib ning millal on täiesti vait.»
Filigraanne töö ja riskid
Kõrvakirurg Maris Suurna sõnul on iga sisekõrva implantaadi paigaldamisel vaja teha kolm üsna spetsiifilist lõikust. Suur osa sellest tööst sooritatakse mikroskoobi abil.
/nginx/o/2024/07/10/16213617t1hcfac.jpg)
Patsiendi kõrvatagune haav on 7–8 sentimeetrit, kuid lõikuse lõpuosas sisekõrva teole ligipääsemiseks tuleb kirurgil ettevaatlikult puurida auk, mille läbimõõt on ainult 1,2 millimeetrit. Selle avause kaudu viiaksegi elektroodid õigesse kohta.
Ka tuleb patsiendi pealuusse õõnestada n-ö väike voodi implantaadile, et see ei jääks pealuu pinnale, vaid asetuks sügavamale selle sisse.
Patsient magab operatsiooni ajal lõikuslaual selili sügavat narkoosiund. Kui üks pool on valmis, kaetakse see sidemetega ja pööratakse pead. Kirurg läheb teisele poole lõikuslauda ja alustab kõike otsast.
«Kui anesteesiaarste mitte lugeda, siis oleme lõikusel kahekesi, mina ja minu hea operatsiooniõde Agnes Tammemägi. Ta on koos minuga väga palju näinud ja me klapime hästi. Tema suudab lugeda mu mõtteid,» sõnab Suurna tunnustavalt.
Küsimuse peale, mis on niisuguse filigraanse töö puhul kõige riskantsem toiming, vastab arst, et see piirkond, kuhu tal tuleb operatsiooni ajal ligi pääseda, asub otse näonärvi peal ja jääb lõikusele natuke ette.
«Seda närvi ei tohi ma lõikuse ajal vigastada, sest see halvaks kas osaliselt või täielikult näo miimika,» sõnab ta.
Seni on kõik hästi läinud.
Eestis alustati sisekõrva implantaatide paigaldamisega 2000. aastal, mil need leidsid aset peamiselt tänu välismaalt pärit kirurgidele.
Kõrvakirurg Maris Suurna alustas iseseisvalt opereerimist 2002. aastal.
Eestis on praegu 105 implantaadi kasutajat, neist 86 last. Kahepoolseid implantaate on nüüdseks 11 lapsel, täiskasvanutel neid ei ole. (TPM)