Õpilasfirma soovib plastist lusikad ja kahvlid asendada söödavatega

HTG õpilased Brett-Peter Rästas (vasakul), Tristan Roosipuu (tagaplaanil) ja Georg Kaasik valmistavad söödavaid lusikaid. Nendega saab piknikul süüa nii salatit, jogurtit kui ka kooki. Foto: Kristjan Teedema

Prantsusmaal hakkab 2020. aastast kehtima seadus, mis keelustab ühekorranõud. See teeb piknikupidajate ja suurürituste korraldajate elu keeruliseks. Seadusemuudatus välisriigis pani kolme Hugo Treffneri gümnaasiumi noormehe mõtte liikuma. 

Kui kool lõpeb ja trennini on natuke aega, on sageli juhtunud, et 11. klassi õpilane Georg Kaasik läheb toidupoodi, ostab sealt valmistoitu ja plastkahvli või -lusika. Kui aga poest üheks korraks kasutatavaid söögiriistu osta ei saaks ning kahvel või lusikas ununeb hommikul kodunt kaasa võtta, millega siis salatit või jogurtit süüa?

Seejärel tuli Kaasikul koolivendade Tristan Roosipuu ja Brett-Peter Rästasega  mõte proovida ise biolagunevaid toidutarvikuid teha. «See tundus kuidagi suvaline ja mõtlesime, et teeme need söödavaks,» tutvustas Rästas õpilasfirmat Edible, mis teeb söögitarvikuid, mida saab pärast kasutamist ära süüa. 

Samuti pidasid noormehed silmas keskkonnasäästlikkust. Üks õpilasfirma liikmetest, Tristan Roosipuu, on vegan. Ta usub, et juba sellega säästab palju loodust. Rästas kinnitas, et proovib võimalikult palju vältida kilekotte. Kolmas liige Kaasik lisas, et kui näeb tänaval prügi, korjab selle sageli üles ja paneb prügikasti. 

Õpilased tunnistasid, et kui mõte oli olemas, oldi kolmekesi nagu peata kanad, sest kokandusest ei tea ükski neist eriti midagi.

Konarlik algus

Esimesed söödavate lusikate katsetused väga hästi välja ei tulnud. Esialgu mindi koos poodi ja osteti sealt kokku kõige tervislikumad jahud ja tehti tainas. Kui see oli valmis ja rullitud, lõikasid nad sellest lusikakujulised tükid ja panid ahju. 

Mass paisus ahjus päris korralikult. Selleks et see lusika moodi välja näeks, tegid noormehed pöidlaga tainasse lohu sisse. Kuid lusikas ei näinud kuigi esinduslik välja. 

Selleks et teada saada, kuidas tegelikult söödavaid toidutarvikuid võiks valmistada, võtsid treffneristid ühendust Tartu kutsehariduskeskusega. Sealt leidsid nad toidutehnoloogi, kellega koos valmistati tainas, millest teha söögitarvikuid, mis püsivad koos, oleks tugevad ega läheks kiiresti katki. 

Novembrist peale ongi noormehed koduköögis söödavaid lusikaid küpsetanud. Need valmivad tainamassist, milles on nisu- ja riisijahu, munaasendaja, sool ja vesi. Munaasendajat kasutatakse seepärast, et lusikas sobiks ka veganitele. 

Lusikate valmistamiseks tuleb tainamass rullida sobivalt paksuks ja metallvormide abil sellest sobivad kujud välja lõigata. Seejärel lähevad need ahju. Lusikas on võimalikult neutraalse maitsega, et seda saaks kasutada nii soolaste kui ka magusate toitude söömiseks. Kui sellel on natukene maitset, on see pigem soolane.

Edaspidi on õpilastel plaanis samuti küpsetada kohvi- ja teesegamispulki ning kahvleid ja nuge. Kaugemas tulevikus ei välista nad söödavate topside ja taldrikute tegemist. 

Söödav lusikas on kollane ja neutraalse maitsega. Õpilasfirma liikmed täiustavad seda pidevalt, et lusika välimus oleks ideaalne. Foto: Kristjan Teedema

Lusikas võeti kõigepealt ette, kuna see on universaalseim. «Hakkame tootearendusega edasi liikuma. Praegu on rõhk sellel, et saada lusikas järjest paremaks,» rääkis Rästas. Kaasik lisas, et kuna siiamaani on nad õpilasfirmadega osalenud laatadel, pole nad jõudnud teisi söögitarvikuid katsetada. 

Mis puutub õpilaste enda harjumuste muutumisse, siis tunnistasid nad, et eks ikka võib tulla ette olukordi, kui tuleb plastlusikat kasutada. Tristan Roosipuu usub, et neile on pinge peale pandud: kui keegi näeb, et nad kasutavad plasttarvikut, võib tulla halvustavaid kommentaare.

«Ma ei ütle, et ma ei kasuta üldse plastist söögitarbeid, aga olukorras, kui saan midagi muud kasutada, kasutan muud,» lausus Rästas. 

Plastlusikate asemel

Praegu on noormeeste suurim mure lusikate valmistamisele kuluv aeg: iga lusikas tuleb käsitsi teha – vormida ja sättida võimalikult ilusaks ning lõigata ääred korralikuks.

Kui neil oleks söögitarvikute tegemiseks vormid ja kokkulepe mõne pagariäriga, kes need valmis teeks, läheks kõik hõlpsamini. Sobivate vormide puudumine on ka põhjus, miks õpilasfirma ei suuda söögiriistu praegu massiliselt teha. 

Kui keegi vormid teeks, läheks kõik palju ladusamalt. See langetaks ka toote hinda. Praegu maksab söödav lusikas kaks eurot. See on noormeeste sõnul väga kallis. Kui valmistamine kiireneks, oleks nende kinnitusel lusika hind alla 50 sendi. 

Kui sobivad vormid ükskord saadakse, ei välista õpilasfirma Edible liikmed, et paari kuu pärast on nende toode müügil looduspoodides. Suurem unistus on aga see, et söödavad tarvikud oleksid toidupoodides müügil valmistoiduleti kõrval, kus on praegu plastlusikad, -kahvlid ja -noad. 

Samuti loodavad õpilased, et kunagi saab söödavaid tarvikuid suurüritustelt, kus inimesi toitlustatakse massiliselt, nagu näiteks maratonid ning laulu- ja tantsupidu. 

Tunnustused

Kuigi õpilasfirma Edible on tegutsenud mõned kuud, on õpilaste ettevõtmine saanud mitmel pool auhindu. Näiteks möödunud nädalal Tartu kaubamajas peetud õpilasfirmade jõululaadal valiti Edible Tartumaa potentsiaalseimaks õpilasfirmaks. Samuti said nad parima toote auhinna. 

Kuu alguses said nad Tartu ülikooli äriideede konkursil Kaleidoskoop samuti eriauhinna, sõidu Oulusse idufirmade üritusele, kus nad peavad oma äriideed esitama jääaugus. 

Treffneri gümnaasiumi õpilased on praegu oma saavutustega väga rahul. «Vaadates seda, kuidas meil praegu on läinud, ei näe põhjust, miks me ei võiks start-up-firmana edasi teha. See on kindlasti koht, kuhu suunduda,» rääkis Rästas. 

Õpilastesse usub samuti nende mentor Veronica Reimaa, kes keskkoolis õppides ka ise õpilasfirmat tegi. Praegu on ta ettevõtja. Reimaa usub, et õpilaste väikesed võidud ja edusammud on väga selgelt näidanud, et õpilasfirmal on suur potentsiaal jõuda päris ettevõtte rajamiseni.