Aime Jõgi: heategev kuulutus veereb mööda maad otsekui lumepall

FOTO: shutterstock.com

Sotsiaalvõrgustikus jagatakse uppumissurmast päästetud poisi lugu, mis liigutab paljusid. Kui see laps veel terve ja tugev oli, tegi ta sporti ja armastas viiulimängu. Viimased poolteist aastat on ta aga ajukahjustuse tõttu voodis lamanud. Ta ei räägi, ta käed ja jalad on jäigad ning lihased kärbumas. Ta saab süüa ainult püreestatud toitu, mida sisestatakse talle mitu korda päevas läbi gastrostoomi otse makku. Ta on välja tulnud koomast, oskab nutta ja naerda ning reageerib oma nimele.

Sotsiaalvõrgustikus eelmisel nädalal kodanikualgatuse korras üleskutse teinud heategijad usuvad, et kui poissi piisavalt palju aidata, on võimalik näha teda taas kõndimas. 

Juba esimese kahekümne nelja tunni jooksul pärast üleskutse loomist ulatab abikäe üle tuhande inimese ning nii mõnigi firma. Lapse heaks loodud pangakontole laekub raha, millest on tugi ilmselt kõigeks, mida poisil või ta perel taastusraviks vaja peaks minema. 

Poisile vajalike asjade loetelus on laiade varrukatega kampsunid, et lihas­­kärbumise tõttu kõveraks muutunud käed neist läbi mahuksid. Lambanahast sussid. Raamatud, mida ette lugeda, heliplaadid. Köögimööbel, käsitolmuimeja, pudrud ja purgitoidud ... 

Kõik, mida vähegi kirjeldatakse, tekib paljude inimeste nõul ja jõul otsekui imeväel. Üks firma pakub tasuta massaaživanni, üks eraisik trenažööri, teine spetsiaalset seisulauda, et poisi keha võiks uuesti harjuda vertikaalasendiga …

Facebooki arutelud keevad küsimustest ja vastustest. Inimesed tahavad teada, mida on juba annetatud ja mida veel võiks anda. Muretsetakse, ega ühte sorti esemeid liiga palju saa. Keegi küsib, kas võiks tuua ka audioraamatuid. Keegi pakub endatehtud maasikatoormoosi. 

Kampaania üks loojatest on Gerly Kedelauk, kes tunnustab hea sõnaga iga postitajat. Ta selgitab, kuhu asjad tuua, ning võtab kohaletoimetamise iseenda ülesandeks. 

Ka jagab ta uusi lugusid ja pilte: ühel on lamavas asendis poiss tõstetud hobuse selga –  jäädvustus hiljutisest hipoteraapiatunnist, teisel mängib seesama poiss viiulit – pilt enne õnnetust. Kõige viimasel pildil on ratastoolis poiss keset annetatud puljongeid, mahlu ja juurvilju, soe kampsun põlvedel.

On siiski üks «aga», ja igaüks saab ise otsustada, kas see teda häirib või mitte.

Algul jääb mulje, et peale Facebooki algatuse pole Eestis rohkem mitte kedagi, kes last ja tema peret aitaksid. Aga poissi toetab Tartu ülikooli kliinikumi lastefond, kohalik omavalitsus, Haapsalu neuroloogiline rehabilitatsioonikeskus. Lastefondi esindaja võtab kampaania algatajatega mitmel korral ühendust, enne kui loo kirjeldusse tuleb täiendus.

Ka ei ole sotsiaalvõrgustiku loos, mis kirjeldab poisile uue ratastooli ja teiste abivahendite vajadust, öeldud seda, et tegelikult maksab riik nende maksumusest 90–95 protsenti kinni. Võiks küsida, kas on mõistlik soetada annetuste eest abivahendeid, mida riik suures osas niigi kompenseerib. 

Tartu ülikooli kliinikumi lastefondi nõukogu juhi Küllike Saare meelest ei ole üleskutse esitaja endale loo tausta sugugi selgeks teinud ning see, mis välja paistab, jätab tema tegevusest rutaka ja läbimõtlemata mulje.

Saare sõnul on lastefond valmis katma kõiki poisi teaduspõhise raviga seotud kulusid, ka transporti ja nõustamist. Samuti toetab lastefond täies ulatuses abivahendite ostu juhul, kui sotsiaalkindlustusamet ei saa mingil põhjusel nende muretsemist toetada, kuid raviarsti arvamuse kohaselt laps neid kindlasti vajab.  

«Loomulikult ei ole meil midagi sotsiaaltoetuste kogumise vastu, mis laseb perel paremini hakkama saada – lastefond ei osta ju kampsuneid ega sokke. Aga niisuguste spontaansete aktsioonide kõige suurem puudus on see, et ühel päeval see lõpeb ning pärast peab pere taas ümber kohanema ja üksi hakkama saama,» selgitab ta. 

Lastefondi enda töö üks põhimõtteid on Küllike Saare sõnul toetada peresid ravi osas seni, kuni püsib vajadus ja probleem näiteks riiklikul tasandil lahendatakse. Lapse abivajadus kinnitatakse aga alati pärast raviarsti ja kohaliku  omavalitsusega suhtlemist. Toetusi makstakse arvete ja tšekkide alusel ning annetatud  raha ei kanta kunagi  abivajaja pangakontole. 

«Vaid nii saab kindel olla, et abi kasutatakse sihtotstarbeliselt,» on Saar veendunud.

Küllike Saar rõhutab, et nad on väga rõõmsad iga kodaniku heategevusliku algatuse üle, aga siinkohal on see jäänud läbi mõtlemata. Saar on mures ka selle pärast, et inimesed ei tule kahjuks kõikide asjade peale, mida nad võiksid silmas pidada, kui annetada otsustavad. 

«Igaüks peaks hoolega kaaluma, kas ta annetus läheb ikka õige asja toeks või kuhjatakse abisaaja rutakalt üle kraamiga, millest kõik ei pruugi olla sugugi otstarbekas,» räägib ta.

Sotsiaalvõrgustiku aruteludes sõnavõtmine annab vahetu osalustunde ning kellel meist ei oleks südant sees! Tunne, et ka minust sõltub midagi, et mullegi antakse võimalus päästa ja aidata – kellele see korda ei läheks. Sellest saab parim kingitus üldse, mida endale jõuluajaks igatseda.

Postituse looja Gerly Ke­­­delauk on eraisikust heategijana pälvinud kaks aastat tagasi telejaama TV3 auhinnagalal Eestimaa Uhkuse laureaadi tiitli. Tänu tema organiseerimistööle sai abi ka üks ihtüoosi põdev poiss. 

Palusin Gerly Kedelaugult sellegi loo kohta kommentaari. 

Ta küll loobus telefonivestluse võimalusest, aga selgitas kirja teel, et uppumisõnnetusest päästetud poisi leidis ta tänu selle poisi ema sõbrannale, kes temaga ühendust võttis. «Helistasin emale ja sõitsin võõrale perele külla. Ja siis loetlesid ema ja isa üles mulle asju ja tegevusi, mis võiksid lapse taastumist kiirendada,» seisis kirjas. «Mina käesolevaga olen kodanik, kes lihtsalt head soovides, taastumisel abi vajava Jürgeni ja tema pere abipalvet oma sõpruskonnale vahendas, kutsudes ka oma sõpru üles tegema head. Kui tõesti saame mõningaid asju rohkem, kui vaja, on meil kokkulepe kohaliku kooliga, et annetame neile.»

Kuidas saaks keegi keelata kedagi sel viisil tegutsemast?! Gerly Kedelauk käitub ju viisil, nagu me kõik soovime, et inimesed käituksid. Ta märkab hädasolijat, ta ei jää kõrvalseisjaks ja asub tegutsema. 

Aina suuremat hoogu koguvat kampaaniat jälgides tuleb mulle aga hirm peale. See on nagu mäest alla veerev lumepall, mis ähvardab kõik enda alla matta. 

Inimeste aitamistuhin muudkui kasvab. Sotsiaalvõrgustiku aruteludes sõnavõtmine annab pealegi vahetu osalemistunde ning kellel meist ei oleks südant sees?! Tunne, et ka minust sõltub midagi, et mullegi antakse võimalus päästa ja aidata – kellele see korda ei läheks! Sellest saab parim kingitus üldse, mida endale jõuluajaks igatseda. 

Tõsi, ma ei ole söandanud rääkida poisi ema ja isaga. 

Kui ma vaid proovin end panna nende asemele ja ette kujutada, mida nad oma lapse eest hoolt kandes iga päev tunnevad, läheb mul silme eest mustaks. Ja ma küsin endalt, mis on tegelikult see, mida nemad eluga hakkamasaamisel kõige rohkem vajaksid? Ma ei tea, kas sel küsimusel on üldse vastust. 

Jah muidugi, abi on majanduslikust toest, kvaliteetsest toidust, heast muusikast ja soojadest rõivastest, eriti nüüd jõulukuul. Aga nagu küsis Küllike Saar, mis saab pärast? 

Üks teine lugu on mul ka rääkida.

Seisin seitse kuud pere lähedal, kes hooldas ajukahjustusega noort meest, kes koomast ei ärganudki. Selle pere murekoorem oli tohutu. See mure ajas neid omavahel riidugi, kuna ühed leidsid, et kokku ei maksa hoida ei raha ega energiat ükskõik millelt, mille puhul on kuskil kirjas, et see ränga ajukahjustusega inimesele kuidagi hea on ning et kindlasti tuleb Eestisse kutsuda ka maailma kõige mainekam imearst, kui ta vaid lubab, et aitab neile kalli inimese uuesti jalule. 

Teised püüdsid tervet mõistust appi võtta, olukorraga kohaneda, miskit moodi tööl käia, mõnel päeval ka ise elada, pere teiste liikmete eest hoolitseda... 

Selle noore mehe kõige lähedasem inimene, ta väikse poja ema ja elukaaslane ütles, et kõige enam jäi raskel ajal puudu psühholoogilisest abist ja professionaalsest nõustamisest.

Aga nagu ma ütlesin, see on hoopis teine lugu.

Tagasi üles