Tartlanna Julie Hagen-Schwarz – kunstnikuks kõige kiuste

Julie Hagen-Schwarzi õlimaalid «Proua von M / Naise portree» (vasakult, 1853), «Roomlanna» (1859), «Daami portree ovaalis» (1866) ja «Autoportree» (1855) näitusel Tartu kunstimuuseumis. Foto: Margus Ansu

Tartu kunstimuuseumi näitus Julie Hagen-Schwarzi (1824–1902) loomingust annab ülevaate kunstniku elu- ja loometöö pidepunkidest ning ajendab vaatama tagasi 19. sajandi naiskunstniku positsioonile.

Merli-Triin Eiskopi kureeritud «Julie Hagen-Schwarz. Eesti esimene naiskunstnik» järgib klassikalist ja turvalist näituseformaati, mille peamine eesmärk on esitada kunstniku loomingut kronoloogiliselt ja seda tutvustada võimalikult laiale kunstipublikule. Seejuures, püüdes haarata piiratud tingimustega võimalikult palju, jäävad mitmed ajastu kontekstis olulised küsimused süvitsi käsitlemata.

Isa toetusel

Julie Hagen-Schwarzi kunstnikuks saamise üheks peamiseks eelduseks võib pidada sündimist kunstnik August Matthias Hageni (1794–1878, alates 1838. aastast Tartu ülikooli joonistuskooli juhataja) perekonda. Eelkõige võimaldas see saada varakult kunstiõpetust ning isa toetuse ja soosingu all pääseda kergemini näitustele.

19. sajandil oli levinud tava, et kunstniku perest pärinevad pojad käisid isa jälgedes. Hagen oli samuti pühendunud oma poja Alexandri õpetamisele, aga kui 1843. aastal oli tal võimalus esitada oma õpilaste hulgast kandidaat Villebois’ stipendiumile, valis ta selleks just Julie. Hagen märkis seejuures portfooliole nimetähe «J.» ning jättis täpsustamata, et tegemist on tütarlapsega. Julie sai stipendiumi, mis võimaldas tal sõita õppima Dresdenisse.

«Kunstnik August Hageni portree» Foto: Margus Ansu

Kummardusena tema isale on näitusel esimeste tööde hulgas just Karl August Senffi loodud portree August Matthias Hagenist ja viimases saalis Julie enda loodud portree oma isast aastal 1873.

Kunstiharidus ja naised

Julie Hagen-Schwarz oli kahtlemata andekas kunstnik, kuid tema fenomen peitub eelkõige sotsiaalsete normide ja ootuste painutamises. Sellises valguses omandab tema loometöö baltisaksa meeskunstnike loomingu kõrval omaette kvaliteedi ja tähtsuse.

Balti provintsides oli 19. sajandil akadeemiline haridus meeste privileeg. Naistele suunatud lühiajalise haridustee eesmärk oli eelkõige valmistada tüdrukuid ette abielunaisteks ja emadeks, nii jõudsid esimesed naised täieõiguslike üliõpilastena ülikooli alles pärast esimest maailmasõda. 

Joonistus «Tulbid» Foto: Margus Ansu

Veel enamgi, kogu sajandi vältel domineeris soospetsiifiline seisukoht, et naiste tundlik natuur ohustab kunstidega tõsisemalt tegelemist. Näiteks 1805. aastal pidas Tartu ülikooli kirjandus- ja kunstiajaloo professor Karl Morgenstern avaliku kõne, milles märkis hoiatavalt, et kunstiga liialdav naine võib kaotada vaimse tasakaalu ja selle kaudu ka võime oma ülesandeid naisena täita.

Julie Hagen-Schwarz tõestas vastupidist: ta näitas, et kunstianne ei sõltu soost ning kogu õppeperioodi sukeldus ta kunstimaailma täie tõsiduse ja julgusega. Muu hulgas õppis ta Dresdenis Joseph Bernhardti ateljees aktimaali, mis oli 19. sajandil naistele rangelt keelatud. Olgu märgitud, et 1893. aastal ei lubatud ka veel Londoni kuninglikus akadeemias naissoost kunstiõpilasi akti­­krokii tundidesse.

Kujunemislugu ja reisid

Kunstimuuseumi näitus võtab kokku Julie Hagen-Schwarzi kujunemisloo ning reisid, mis viisid ta Tartust maailma ja lõpuks tõid tagasi kodulinna, kus ta asus koos astronoomist abikaasa Ludwig Schwarzi ja lastega elama tähetorni.

1858. aastal sai ta esimese naisena Balti provintsidest (ja teise naisena terves Vene impeeriumis) Peterburi kunstide akadeemia akadeemiku tiitli. Ta tõestas, et erinevaid maailmu on võimalik ühendada: «… olen liialt oma kunstiga kokku sulanud, et saaksin mõelda selle mahajätmisele» (Julie 1854. aastal kirjas oma abikaasale).

Julie Hagen-Schwarzi maalide kihid kõnelevad sotsiaalsetest reeglitest, normidest ja võimest neid murda. Tema loomingu tähendusväli ei piirdu kindlasti vaid tööde asetamisega ajalisele teljele, vaid vajavad kunstipublikult ka võimet mõelda 19. sajandi tingimustes.

Barclay de Tolly majas

• Tartu kunstimuuseumis, mis tegutseb viltuses majas ehk Barclay de Tolly majas (Raekoja plats 18), saab vaadata näitust «Julie Hagen-Schwarz. Eesti esimene naiskunstnik».
• Kureerinud Merli-Triin Eiskop.
• Kujundanud Angelika Schneider.
• Väljapanek on koostatud Tartu ja Eesti kunstimuuseumi kogude põhjal, töid on ka erakogudest ja Tartu ülikoolist.
• Siinse lehekülje alaosas avaldatud Julie Hagen-Schwarzi teoste fragmentide raamistus on pärit näitusekujundusest.
• Peagi tuleb trükist näitusekataloog, milles on artiklid kunstniku elust ja loomingust ning väljapaneku teoste reproduktsioonid.
• Näitust saab vaadata 15. aprillini.