:format(webp)/nginx/o/2017/12/14/7405407t1h33af.jpg)
Põllumehed teevad aastast kokkuvõtet sügisel, pärast saagi koristamist, enamik inimesi vaatab aastale tagasi detsembris, aasta viimasel kuul. Käes ongi jõulukuu, kodudesse tuuakse kuused, süüdatakse advendiküünlad ja aknalaudadele sätitakse sussid. See on aeg, kus mõtleme inimestele, kes meist kaugel või jäädavalt lahkunud, aga me ei unusta ka lähedasi, kes iga päev on kaaslaseks ja toeks.
Milline oli siis see lõppev aasta 2017?
Usun, et on olnud tegus ja kiire aasta. Varasemates aastalõpukirjutistes olen pigem keskenudnud kriitikale, ent sel aastal teen teisiti. Teisiti, sest elan ise nüüd Tartus, heade mõtete linnas, heade inimestega. Püüan vaadata kõiki osalisi puudutavat üldist pilti ja kirjeldan seda, mida olen näinud.
Enda töös õpetaja, sotsiaalpedagoogi ja koolitajana näen, et Eestis on palju vaeseid ja lootusetult kõrvale tõrjutud inimesi ja perekondi, aga ka palju-palju perekondi, kus muretsetakse nii ööl kui päeval selle pärast, et perekond saaks toidetud ja lapsed riidesse.
Kohati tundub, et need, kellel midagi ei ole peale puhta meele ja emakeele, ausa ja südamliku oleku, on palju õnnelikumad neist, kes värisevad kokku kraabitud varanduse pärast.
Elame kiires ja ohtlikus maailmas, ma tajun seda iga päev, jah Tartus vähem!
Sellel kiirel maailmal on olnud kõrge sotsiaalne hind: vananev ühiskond, katkised noored, hoolimatud lapsevanemad, aga veelgi tugevamalt ühiskonna kihistumine.
Need on teemad, mida olen lõppeval aastal märganud, ja need valmistavad mulle muret, ma tegelen nendega, proovin, et iga minu tegu lisaks sellesse mustrisse headust, hoolivust ja kustutaks sealt ükskõiksust.
Eesti on nii väike ja igaüks siin riigis peaks olema oluline, vähemalt tundma nii. Viimased uuringud näitavad ka seda, et Eesti rahvastik on esirinnas vananemisega, oleme liidrid peaaegu.
Rahvastiku vananemine ja pisemate maakohtade väljasuremine teeb mulle samuti muret, imetlen neid väikekoole, kus olen saanud koolitada ja kus olen saanud inimestega suhelda.
Hoiakuid ja suhtumist saab muuta, alustades kodust ja koolist, ma olen kindel, et teen seda ise nii koolis kui ka koolitustel, teen hästi enda asja.
Samuti usun, et lastest, kellel on õnn elada koos vanematega, kasvada turvalises perekeskkonnas (ka asenduskodudes), sirguvad hingelt rikkad, mõistvad ja südamlikud inimesed.
Arvan, et on paslik tuletada meelde seda, et me kõik oleme inimesed, tunneme ja kogeme, näeme ja kuuleme, meil kõigil on vajadused. Arvestame nendega ja oleme ise osa sellest muutusest, mida tahame ühiskonnas näha. Usun, et headus loob headust.
Lõpetuseks soovin ma, et igal inimesel oleks, mille üle rõõmu tunda, keegi, keda südames kanda, ning sedagi, mida teistele anda.