«Rutto Peko pikäst lätś, / kasve üles kangõ poiss. / Peko sai pikk kui pilliruug, / pilliruug kui roosilill, / sai tä korgõp kui kuus, / kasve pikep kui petäj, / Peko sai põdrasta kõvõmb, / kasve kahrust kangõp.»
«Pekos» on värsse ühtekokku 7929, nagu ilmneb värskes raamatus, kusjuures leheküljed on nummerdamata. Selle eest on mituteist arhailise tekstiga kokkukõlavas stiilis illustratsiooni, mille autor on Sirje Rump.
Eesti rahvuseepos oli tunduvalt pikem. Eesti kirjandusajaloost on teada, et Õpetatud Eesti Seltsi toimetistes aastail 1857–1861 lugejate ette tulnud «Kalevipojas» oli 19 087 värssi, aastal 1862 Kuopios rahvaväljaandena trükitud raamatus aga 19 023.
Kuopio on oluline ka «Peko» puhul. Nimelt trükiti setu rahvuseepos Snellmani instituudi üllitusel lugejate ette toomiseks aastal 1995 samas Soome linnas, toimetajaiks Tartu rahvaluuleteadlane Paul Hagu ja põhjanaabrite keeleteadlane Seppo Suhonen.
Esimene neist on ka vastse trüki toimetaja ja saatesõna autor. Selle on aga üllitanud Setumaal Uusvada külas Seto infoseltsi kirjastus Seto Kiri ja trükkinud Printoni trükikoda Tallinnas. Hagu teatel on seesama lugulaul ilmunud ka ungari keeles.
Lauluema looming
Materjali hilisemaks raamatusse toimetamiseks ja trükkimiseks mõtles välja ja esitas kirjapanijale lauluema Anne Vabarna (21. detsember 1877 – 7. detsember 1964, pilt hauasambalt Värska kalmistul). Ja nõnda kui «Kalevipojaga» tegi algust Friedrich Robert Faehlmann, andis ka «Pekole» algtõuke lõppautorist erinev inimene.
Lauluemale saatis setude ärkamisajale mõeldes kirja lugulaulu plaaniga Räpina kihelkonnast pärit kirjamees Paulopriit Voolaine. Äsja ilmunud raamatu saatesõnas lisab Paul Hagu, et Anne Vabarna täitis tellimuse mõne kuuga, saatis maikuus kaustiku kirjapanduga Tartusse teele ja juba vähemalt suve lõpuks jõudis see vahendajate kaudu plaani kirjutaja kätte.