Muinasajal kandsid ehteid ka mehed

Naise rõivakomplekti rekonstruktsioon Kukruse kalmistu materjalide põhjal. Foto: Merlin Lõiv

Muinasajal kantud ehete kohta saab kõige rohkem teadmisi matusepanuste kaudu ning need räägivad, et kaunistasid end nii naised kui ka mehed.

Arheoloog Ülle Tamla sõnul ei ole teada, kas rohkete ehetega matmine näitas seda, et tegemist oli jõuka inimesega, või olid sel muud põhjused. Kindel on aga see, et hõbedat jaksasid endale osta vaid rikkamad, teised ajasid läbi pronksehetega.

Muinasaegse naise varustusse kuulusid tänapäeval igapäevastest ehetest sõrmused, käevõrud ja kaelakeed. Lisaks neile aga ka praktilise väärtusega sõled, mis hoidsid särgikaelust, kettidega rinnanõelad kleidi kinnitamiseks, juuksenõelad pealiniku jaoks ning noatupp.

Ehtena võib nimetada ka pronksspiraalidest mustriga kaunistatud põllesid ja sõbasid (soe üleriie).

Tamla rääkis, et nii sõrmuseid kui käevõrusid pandi ikka mitu ja kanti mõlemal käel, sageli pandi mõlemasse kätte täpselt ühesugused võrud.

Kaelas kanti erivärvilistest klaashelmestest keesid, kuhu vahele oli pikitud metallist ripatseid. Keede tegemisel kasutati ka kaurikarpe, mis on pärit Lõuna-Euroopast ning olid tol ajal arvatavasti hõbedaga samas hinnas.

Ehtisid ennast ka mehed. Nende sõrmused oli massiivsemad, õhukesi spiraalsõrmuseid nende juurest leitud pole. Veel kandsid nad sõlgi ja needitud nahkvööd. Pronksist kaunistused olid nahale pikitud tihedalt.

Kanti ka jalamähiste klambreid, need olid ovaalsed, õhukesed, vahel isegi hõbetatud ja mustriga kaunistatud, kuid suurt praktilist väärtust neil ei olnud. «Eks need olid ikka rohkem ilu ja edevuse pärast,» kinnitas Tamla.

Üks ehteid, mida kandsid kindlasti nii lapsed kui ka täiskasvanud, oli sõlg, tavaliselt hoburaudsõlg. Materjal olenes sellest, mida keegi endale lubada sai – kas hõbe või pronks. Tamla sõnul oskasid aga tollased meistrid ka sohki teha: teinekord on ehet peetud hõbedaseks, uurides selgub aga, et pronksile on vastav värvus antud tinaga.