Metallivõlurid toovad tagasi iidset ilu

Egge Edussaare valmistatud naisterahva noatupp, mis rõngaste kaudu vööle kinnitati. Tagumine külg on nahast, pealmine messingist. Foto: Merlin Lõiv

Üha enam näeb naiste – ja ka meeste – küljes rippumas ehteid, mis on kaunistatud muinasajast pärit sümbolitega, või iidse leiu pealt päris üks ühele maha viksitud.

Metalli töötlemine on kõrgus, kuhu keskmine käsitööline üldjuhul ei küüni. Tartus on aga seltskond, kes teeb muistseid ehteid igapäevaselt ise ja õpetab oma oskusi vahel ka teistele.

Legendaarne meister Vanakaru ehk passi järgi Meelis Säre hakkas kunagi ehteid tegema eksperimentaalarheoloogina. Nimelt tundsid ajaloolased huvi, kuidas on leitud ehted tehtud, ning selle väljauurimiseks oli Säre sõnul vaid üks võimalus: proovida tol ajal kasutusel olnud vahenditega leitut järele teha.

Nii saab täpselt teada, millist tehnoloogiat ja milliseid abivahendeid kasutati. Ja kas ajaloolastele on teada kõik kasutatu või on mõned tööriistad veel teadmata.

«Kui üldse midagi teha, siis esialgu vaatad ikka, mis enne on tehtud,» rääkis Säre, kelle kogemusi võib mõõta juba kümnete aastatega.

Esialgu tegi ta ehteid huvist arheoloogia vastu, 21. sajandil lisandusid sellele ka taaskehastumismängud ning selle huvi jagajatele kulub ajastutruid aksessuaare alati ära.

Säre on ka tuntud kui inimene, kelle poole võib pöörduda iga sepandus- ja muinashuviline inimene. Ta ise kinnitab, et tal on olnud viis lootustandvat õpilast: kaks head õpipoissi ja kolm head õpitüdrukut.

Vana ja uue ühendamine

Merlin Lõiv alustas ehete tegemist helmestest ja traadist, kuid tema esimeste metallitööde koopiad on praeguseks juba paljudele tuttavad: väiksest metallplaadist kõrvarõngad, mille sisse on lõigatud lihtsad figuurid. Paljud neist on inspireeritud kaljujoonistest ning meeldivad ostjatele väga.

Kuna aga juhiks ehistöömaailma oli Meelis Säre, tekkis vaikselt huvi ka muinasehete vastu.

«Algne huvi sõlgede vastu oli kindlasti tingitud ka sellest, et olen väiksest peale olnud seotud rahvatantsu ja -lauluga ning rahvariided ja sõled olid minuga aastaid kaasas käinud,» arvas Lõiv, kes ka ülikoolis just folkloristikat õppis ja lisaks käis arheoloogialoenguid kuulamas.

Ise tegemise võimalusest kinni haarates hakkas Lõiv lisaks sõlgedele tegema ka sõrmuseid ja käevõrusid, käima muuseumis, et vanade ehete originaalidega tutvuda ja järele teha.

Ka teeb ta päris tänapäevaseid või omaloomingulisi ehteid, milleks kasutab vana ehte vormi või kuhu paneb peale muinasaegse mustri. «Põnev on tuua vana kiri või kujund tänapäeva. See on nagu uue elu andmine meie kõigi esivanemate pärandile.»

Ehete tegemisest sai igapäevatöö talle siis, kui ta liitus muinasklubiga Tarbatu.

Egge Edussaar sai metalliga sõbraks 1990ndate lõpus, kui õppis Eesti Kunstiakadeemias metalli erialal.

Kümmekond aastat tagasi tuli ta Tartusse tööle ning siin õppis juurde veel nahakunsti. Kuigi metall tuli esimesena, ei taha Edussaar ühte materjali teisest paremaks pidada. «Nad on mõlemad võrdsed ja olulised,» kinnitas ta.

Oma peaga

Kuna töökollektiivis oli inimesi, kes olid seotud muinasklubiga Tarbatu, puutus Edussaar selle kõigega lähedalt kokku. «Ühel hetkel ma mõtlesin, et võiks endale ka teha selliseid asju, mida tänapäeval enam poest ei saa.»

Edussaar teeb ehteid iseendale ja sõpradele, mitte avalikult müümiseks, ning võtab seda meisterdamist kui hobi, millest ei peagi tulu olema.

Päris üks ühele ta leidude pealt ehteid ei tee. «Kui kõik käivad ühtemoodi koopiatega, siis on minu arust natuke igav,» leidis Edussaar.

Ta eelistab pigem teha töid, mis on leidudest inspireeritud, kuna ka haudadest leitud ehted ei ole kunagi täpselt ühesugused – miks siis nüüd peaks täpselt samasugused tegema?