Kingitus Eestile: igale eestlasele eesti nimi!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Raimu Hanson

FOTO: Sille Annuk

Eesti riik saab peagi saja-aastaseks ja sel puhul ning selle tähistamiseks on tore teha kingitusi – miks mitte eestistada oma nimi.

Aadu Must ja Urmas Klaas, Kersti Kaljulaid ja Jüri Ratas – eeskujulikud ja ilusad ees- ja perekonnanimed. Ilma isiku endaga kohtumata on ainuüksi tema nime vaadates selge, et ta on eestlane. Kõigiti eeskuju peaksid andma ka ministrid Kadri Simson ja Andres Anvelt ning Tartu volikogu liikmed Heljo Pikhof ja Indrek Katušin. Oma tegevuses küllap tublid, aga nime poolest – võta üks ja viska teist.

Minu nimi on Raimu Hanson. Hästi kõlab, r-häälik annab mehist kõla ja ns-kaashäälikuühend kahe silbi piiril lisab kandvust.

Olen olnud ise rahul ja on olnud teisedki, igatahes õrnas eas ei narrinud mind ees- ega perenime pärast keegi, täiskasvanuaastaist rääkimata. Isegi lühendamisel – Raim, Raims, Raits – ei tekkinud solvavaid variante. Aga ei ole eesti nimi …

Kas me elame Eesti Vabariigis? Kas meie tähtsaimaid eesmärke on edasi viia eesti keelt ja meelt? Kas meie kodumaa saab riigina kahe ja poole kuu pärast 100-aastaseks? Jah! Jah! Jah!

Sajanda aastapäeva programmi koostajad on võrguküljele www.ev100.ee pannud üles ka kingituste rubriigi.

«Mis on Sinu kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul?» on seal kirjas. «Eesti Vabariigi 100. sünnipäev on meie kõigi pidu ja selle tähistamiseks on hea võimalus saada ja teha kingitusi. Kingitus ei pea olema suur ega kallis. Sellest olulisem on see, et kingitus tuleb südamest ja siirast soovist teha head oma inimestele, kogukonnale, rahvale. Selleks, et meie ja meie laste elu oleks rõõmsam, toredam ja kindlam!»

Näiteks osaühing Pet City on algatanud kingituse «99+1 koeratõugu», mis seisneb iga päev uue koeratõuvideo ülespanekus suhtlusmeediasse. 

Ja pedagoogiteed alustavaid õpetajaid toetava kooli organisatsioon on kinkinud uue traditsiooni loomise katse: tähistada uue õpetaja esimese 100 õpetajapäeva möödumist 9. detsembril.

Ja narvalanna Aleksandra Leštšuk soovib 100. aastapäeva kingituseks luua kodumaa unikaalse aroomilõhna. Ta on selleks kavandanud neli etappi. Järgmise aasta detsembrini käib koostööpartnerite ja vabatahtlike otsing ning küsitlused, andmete analüüs ja üldise kontseptsioon väljatöötamine ning detsembrist 2018 septembrini 2020 aroomi ja pakendi prototüübi loomine. Aroomilõhn peaks esitlusvalmis saama sügisel 2020.

Suuremaid ja väiksemaid kingitusi on juba praeguseks kogunenud väga palju. Neid teevad kõik. Aga mina? Kulus palju unetuid öid, enne kui tuli päästev idee, et kingin iga oma järgmise sõnumi, intervjuu ja muu leheloo koduvabariigile. Eeloleva kümne ja poole nädalaga koguneb neid kindlasti vähemalt 100. Aga siis tuli veel parem idee: algatada võõrapäraste nimede eestistamise kampaania.

Meil oleks eeskuju võtta eelmisest seesugusest, mis algas vaikselt aastal 1921. (Asjahuviline võib sellega tutvuda artiklikogumikus «Eestlasele eesti nimi», mille on akadeemiline emakeele selts kirjastanud oma toimetiste sarjas 1921.) Asi jäi algul vinduma. Kui aga Konstantin Päts andis sellele aastal 1934 poliitilise jõu, sai nimede eestistamisest rahvusühtsuse ja -puhtuse demonstreerimise üks alustalasid.

«1939. aastal tehtud kokkuvõtete põhjal oli viie aasta jooksul perekonnanime muutnud umbes 195 000 ja eesnime ligikaudu 25 000 isikut, mida kahtlemata tuleb pidada heaks saavutuseks,» kirjutab Laura Vaan magistritöös «Propagandatalitus Eesti Vabariigis autoritaarsel ajajärgul» (2005, Tartu). «Seda, et samal ajal veel ligikaudu 130 000 inimest polnud vaevunud või tahtnud oma perekonnanime eestipäraseks muuta, peeti väga kahetsusväärseks.»

Ülal märgitud Kadri Simsoni perekonnanimi on tulnud vanatestamentliku jõumehe nimest, Andres Anvelti perekonnanimi on saksakeelsena Anwalt ja tähendab advokaati. Heljo Pikhofi ja Indrek Katušini perekonnanimi ühendub esimesel saksa ja teisel vene keelega.

On ju nii, et me elame Eestis? On ju nii, et me oleme vabad? On ju nii, et meie vabariik saab kohe saja-aastaseks? On! On! On! Aga mida me siis mökutame?! Meil on ju pisut üle kahe kuu, et meie võõrapärase nime kandjad saaksid endale õige eesti nime. Seda on piisavalt palju.

Ei võta palju aega, et õige nimi leida. Mina proovisin alguses eesti keele instituudi anagrammimasinaga. Panin sellesse oma praeguse ees- ja perekonnanime, aga ei tulnud midagi eriti head välja: onu anarhism, nahui romans, ainus monarh, rosanna himu, rosina human, haisu norman, uriah manson, urmas nohina … 

Olin paar päeva uue nime otsimise lainel ja järsku torkas pähe meelepärane nimi, millel on riive minu praeguse nimega ja mis on ometigi eestilik ja ühtlasi looduslik, veidike valdurmikitalikult metsa poole – Aimur Händkonn. Aga nagu juba öeldud, aega pisut on Eesti Vabariigi sajanda aastapäevani, nii et võib-olla turgatab meelde veel eestim eesti nimi.

Tagasi üles