Äriinglid panevad Eesti idufirmadele õla alla

Eesti äriinglite assotsiatsiooni president Rein Lemberpuu, pika­aegne tegevjuht Heidi Kakko ja praegune tegevjuht Anu Oks olid loomulikult kohal Tartus korraldatud sTARTUp Dayl.

FOTO: Sille Annuk

Möödunud nädalal Tartus viiendat sünnipäeva tähistanud Eesti äriinglite assotsiatsioon EstBAN koondab üle saja investori rohkem kui kümnest riigist.

Üle kolme ja poole aasta EstBANi juhtinud ja värskelt tegevjuhi koha üle andnud Heidi Kakko selgitas äriingli tähenduse lahti lihtsalt ja lühidalt: äriingel on varakas eraisik, kes investeerib oma isiklikku raha. Lisaks rahale on tal suurem riskitaluvus, sest investeeritakse alustavatesse innovaatilistesse ettevõtetesse, mille tegevus võib luhtuda. 

«Investeeritakse väga varajases faasis, kus pole teada, kas firmadel läheb hästi või ei,» lausus Heidi Kakko. Lisaks rahale panustab äriingel ka oma aega, sest enamasti on ta juba kogenum ettevõtja. 

«Äriinglil on nii kapitali kui ka kogemust ja tal on võrgustik, mis aitab uusi ettevõtteid turule tuua. Kolm komponenti – raha, aeg ja võrgustik. See on see, mis äriingel ettevõttesse paneb,» selgitas Kakko.

Eesti äriinglite assotsiatsiooni president Rein Lemberpuu võrdles äriingleid riskikapitalistidega ning tõdes, et kui viimased investeerivad teiste raha, siis äriingel kasutab ainult oma kapitali. «Lihtsustatult öeldes ongi see nende kahe suurim erinevus,» sõnas Lemberpuu. 

Rahvusvaheline seltskond

Riskikapitalistid on üldjuhul fondijuhid. «Nad annavad oma investoritele kinnituse, et investeerivad raha ära viie aasta jooksul ja lubavad teenida aastas näiteks 20 protsenti tootlust. Nende eesmärk on maandada risk võimalikult suure tootlikkusega. Need on väga erinevad strateegiad,» rääkis Kakko, kes on juhtinud Eesti arengufondi investeerimistegevust.

Äriinglil ei ole ka ajalist survet, millal ta peab investeerima ja millal firmast väljuma. «Kui me ingleid koolitame, siis räägime kõigile, et riskide maandamiseks tuleks portfell ehitada,» märkis Kakko. «Kui investeerida ainult ühte ettevõttesse ja see ebaõnnestub, siis läheb kogu raha kaotsi. Aga kui investeerida kümnesse ettevõttesse, tekib riski maandamise loogika, sest suure tõenäosusega kõik ju ei ebaõnnestu.»

Eesti äriinglite võrgustikku kuulub ka välismaa investoreid ning paljud eestlased on omakorda teiste riikide organisatsioonides. Põhjus on lihtne: kui lähed uuele turule, ei tunne sa sealset ettevõtluskeskkonda. 

Investeering ühte või teise alustavasse firmasse tähendab üldjuhul osaluse saamist.

«Sa ei tea, kuidas start up’id seal toimetavad ja milline on ärikultuur. Aga äriinglite võrgustiku kaudu on palju lihtsam siseneda,» selgitas Lemberpuu, kes kuulub Taani äriinglite võrgustikku. «Sa tutvud kohalike inglitega ja saad aru, mismoodi seal asjad käivad.» 

Eestis on äriinglite hulka saada lihtne. Selleks tuleb kirjutada avaldus ja soovijal peab olema liikmete hulgast kaks soovitajat. Seejärel otsustab juhatus, kas uus tulija sobib äriingliks või ei. Eesti äriinglite juhatus on vaid paaril korral uue liikme vastuvõtmisest loobunud. Näiteks, kui soovija maine on olnud selline, et võib organisatsiooni kahjustada.

Erinevalt paljudest teistest riikidest ei küsita Eestis uuelt äriinglilt isegi seda, kui palju tal raha on, sest esialgu on kapital väiksema tähtsusega. «Investeerimist võib alustada ka näiteks 10 000 euro kaupa ja koos teistega,» lausus Kakko. Ta tõi näiteks reedel sTARTUp Dayl idufirmale Guestjoy välja antud 160 000-eurose investeeringu, millesse panustasid 33 äriinglit.

«See on koos õppimise raha. Investeeringud on kõigile alguses ju uus maailm,» sõnas Kakko. «Seetõttu aktsepteerime ka neid, kes ei ole nii kogenud. Nad tulevad, suhtlevad kogenud äriinglitega ja koos uusi ettevõtteid analüüsides õpitakse, kuidas inglina investeerida.» 

Selline on Eesti mudel ja samamoodi toimib see ka Soomes. Seevastu näiteks Taanis on kindlaks määratud, kui palju varandust peab olema inimesel, et ta äriingliks vastu võtta. 

«Me ei taha Eestis liikuda selle poole, et paneksime väga kõrge varalise seisundi lävendi. Pigem ootame liikmetelt, et nad investeeriksid, alguses kas või väikesi summasid,» lausus Kakko. Ta nentis, et äriinglid pole filantroobid. 

Investeering ühte või teise alustavasse firmasse tähendab üldjuhul osaluse saamist. Teine võimalus on anda firmale laenu, kuid ka sel juhul konverteeritakse see hiljem osaluseks. «Investeeritakse majandusliku kasu saamise eesmärgil, aga selle kõrval on ka sotsiaalne mõju,» ütles Kakko. «Ühiselt koos tegemise ja ühiskonda panustamise tunne on inglitel väga oluline motivatsiooni ja missiooni faktor.»

Missiooniga raha

Missiooniga investeerimine tähendab ka seda, et kui äriingel läheb oma rahaga mõnda esimese faasi ettevõttesse, siis ei tohiks ta võtta seal suuremat osalust kui 20 protsenti. Kuid just Ida-Euroopas ja Venemaal on sageli nii, et investor võtab endale 50 protsenti ning see on suur viga. 

USAs ja Põhjamaades on teisiti, seal saadakse aru, et tegija peab olema motiveeritud. «Asutajate motivatsioon sõltub sellest, kui palju neile nende ettevõttest kuulub,» ütles Lemberpuu. 

Kõige tähtsamad ongi tuumikmeeskond ja asutajaliikmed, kes asja edasi veavad. «Investor ei juhi neid ettevõtteid operatiivtasandil,» märkis Kakko. «Seetõttu ei tohiks ta võtta liiga suurt osalust.» 

Äriinglite ajalooline mõiste on pärit USAst New Yorgist. Seal hakati äriingliteks kutsuma rikkaid eraisikuid, kes aitasid Broadwayl etendusi lavale tuua. «Nad olid nagu jumala õnnistus. Tuli keegi, kes aitas vaesed näitlejad lavale. Seal tekkis nii majanduslik kasu kui sotsiaalne efekt,» rääkis Kakko.

Praegune äriinglite kontseptsioon tekkis aga USAs 1980. aastatel. Selle järgi on business angel keegi, kel on kõrgem võim ja kes selle kaudu aitab alustavad ettevõtted järgmisele tasemele. 

Eesti äriinglid on investeerinud pea kõigisse suurematesse firmadesse, mis on viimastel aastatel välismaa suurfirmadele maha müüdud. Tuntumad on näiteks GrabCAD, Fits.me ja ZeroTurnaround. Viie aastaga on Eesti äriinglid investeerinud ligi 20 miljonit eurot, millest pool on läinud vett vedama. Sellegipoolest on investeerimine kasumlik. Näiteks ainuüksi USA börsifirmale läinud GrabCADi müügist teenisid investorid 100 miljonit dollarit.

Tagasi üles
Back