Nende uudiste valguses on paslik mõtiskleda Laia tänava ning seal asuvate kunagiste aadlielamute mitmekihilise sisu ning nende pikalt ja kvaliteetselt vastu pidanud vormi peale, samuti vajadusele kõike seda edaspidigi respekteerida.

Kohe botaanikaaia kõrval paiknevat Lai 36 hoonet on kirjeldatud kui üht Tartu klassitsistliku ehitusstiili ehedamat näidet. Kunstiajaloolane Niina Raid on sedastanud, et selle hoone interjööri kipskrohvist kaunistus – stukkdekoor – on Eestis unikaalne.

Saali ja sellega külgnevate ruumide seinad ja laed on rikkalikult ilustatud, seinte raamtahvlitel moodustuvad ovaalsed medaljonid ja vanikud, lagedel on lopsakad stukkrosetid. Uhked on ka lagede ja seinte omavahelised ümardatud, ornamentidega kaunistatud nurgad. Põltsamaa lossi sarnases stiilis ilustused on hävinud, kuid Tartu kunagises aadlielamus on see kõik veel aimatavalt alles. 

Ülikoolilt uus sisu

1803. aastast kuulus hoone kindralleitnant Otto von Knorringule, kuid 1922. aastal omandas selle Tartu ülikool. Sellest ajast on hoonel ka väärikas teadus- ja kultuurilooline sisu, mille üht etappi märgib mälestustahvel hoone seinal, mis teatab: «Siin asus 1938–1940 Eesti teaduste akadeemia.» 

Teaduste akadeemia esimeseks presidendiks nimetati professor Karl Schlossmann. Ta oli üks neist õppejõududest, kes esimestena korraldasid iseseisva Eesti Vabariigi eestikeelse ülikooli õppetööd ja arendasid oma eriala teadust. 

Schlossmann asutas ülikooli juurde bakterioloogiainstituudi ning tema juhendamisel uuriti düsenteeria, kõhutüüfuse, difteeria, brutselloosi ja leepra nakatumist ning ravi. Ta kavandas tuberkuloosi vastu võitlemist ning hakkas huvituma Eesti ravimuda toimest.

See kõik jäi aga pooleli, sest pärast nõukogude võimu kehtestamist 1940. aastal Eesti Teaduste Akadeemia likvideeriti. Professor Schlossmann emigreerus Rootsi, kus jätkas oma teadustööd.

Missad õuemajas

Kunagiste aadlielamute rida Laial tänaval jätkub. 1886. aastal ehitati Lai 36 kõrvalmaja, Lai 34. Seejuures väärib märkimist, et 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli raamatud olid esialgu hoiul just Lai 34 kivist õuehoones, mis kuulus tollasele linnasekretärile Carl Schultzile. Sealt viidi raamatud von Bocki maja (praegune Ülikooli 16) teise korruse saali, kus neid hoiti ülikooli raamatukogu sisseseadmiseni Toomel.

Ka see hoone kuulus von Knorringutele ning sarnaselt Lai 36ga omandas sellegi 1922. aastal Tartu ülikool.

Omaaegset kõrgarhitektuuri esindab ka von Liphartide aadliperekonnale kuulunud Lai 30 hoone, mida arhitektuuriajaloolased hindavad ehedaks küpsklassitsismi rajatiseks. Elamu sisekujunduses tuuakse välja Itaalia ja Peterburi interjööride mõju. Aegade jooksul on interjööre küll muudetud ja õuemaju ümber ehitatud, kuid hoone pikk ja ilmekas fassaad on tänapäevani püsinud domineerivana. 

Kõigi kunagiste aadlielamute juurde on kuulunud ka õuemajad ja majandusruumid (tall, tõllakuur, pesuköök, kaev, kasvuhoone). Huvitava faktina võib välja tuua, et kuni katoliku kiriku valmimiseni Jakobi mäel peeti Lai 30 hoone õuemajas katoliiklikke jumalateenistusi.

Lai 30 hoone koos õuemajaga (Lai 32) ostis 1923. aastal oma üliõpilaskonvendile korporatsiooni Vironia vilistlaskogu. 1940. aastal Vironia tegevus Eestis katkes ning edaspidi on hoone  kasutajad vahetunud. Praeguseks on hoone taas Vironia valduses.

Lai 28 puhul torkab silma, et sellel krundil, võrreldes von Knorringute ja Liphartide omandusega, on alates 1724. aastast olnud pikk omanikerida. Hoone on kuulunud peensepale, maanõunikule, pastoriprouale, kaupmehele, pastorile, maamarssalile, õuekohtu advokaadile ja 1877. aastast kroonu rahvahariduse ministeeriumile, kes paigutas sinna Tartu õpetajate seminari.

1879. aastal taotleti luba hoonele veel üks korrus peale ehitada. Ja sellise, kolmekorruselisena seisab hoone praeguseni. Maja on olnud ka Tartu I keskkooli (praegune Hugo Treffneri gümnaasium) kasutuses. 

1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli raamatud olid esialgu hoiul just Lai 34 kivist õuehoones.

Kui Toomemäe poole edasi liikuda, tuleb järgmisena Lai 24 hoone, mis on hinnatud Tartu vanimaks mantelkorstnaga puumajaks. 

Teadjate järgi on maja üle krohvitud pärast 1775. aasta linna suurtulekahju. Siinse krundi omanik on olnud Nõo ja Tartu koguduste pastor Johann Arens, hiljem ka Tartu maalikunstnik ja kunstiõpetaja Woldemar Krüger.

Arhiivimaterjalide järgi on tolle vanima puumaja kõrval kunagi paiknenud Lai 22 hoone. Praegu küll ei söanda nii nappi ja kitsast Laia ja Kloostri tänava tühja nurgapealset hoonealuseks maaks arvata, pigem mõjub see suure tagaõuena. 

Tall ja ratsahobused

Ent just sellel kunagise linnamüüri poole kumerduval krundil on olnud 1802. aastal taasavatud Tartu ülikooli esimese kehalise kasvatuse õpetaja, Saksamaalt kutsutud ratsasõidu õpetaja Justus von Daue enese ja tema kaheksa hobuse esimene asupaik – elamu, tall ja maneež. Tollal järgiti üliõpilaste kehalises kasvatuses keskajal väljakujunenud rüütlikasvatuse põhimõtteid, mille järgi pidi keha arendama ratsutamine, vehklemine, ujumine ja tantsimine.

Tuhandeaastase Tartu ajalugu on sügavalt sisukas. Tema palgeid tasub terasemalt uurida, ning näiteks kunagiste aadlielamute fassaade silmitsedes võib avastada paljusid olnud aegu peegeldavaid vaatamisväärseid detaile. 

Autor tänab ARC Projekti, kelle arhiivimaterjalidest oli artikli valmimisel suur abi.