Linnaosaseltsid nõuavad tselluloositehase kohta rohkem infot

Tselluloositehas planeeritakse rajada Emajõe kaldale. Pildil Jänese raudteesild. Foto: Margus Ansu

Tartu linnaosaseltsid moodustasid Tartu lähedale tselluloositehase kavandamise tõttu algatusrühma puhta õhu ja vee kaitseks.

Sellesse kuuluvad  Annelinna, Ihaste, Karlova, Supilinna ja Tähtvere selts. Seltside hinnangul ei ole tehase eestvedaja Est-For Invest ja riik, sealhulgas keskkonna- ja rahandusministeerium, teavitanud avalikkust piisavalt. 

Ajakirjandusele saadetud ühisavalduses toob algatusrühm välja mitu probleemi, mida võib kaasa tuua tehase rajamine. Neist esimene on Tartu kui traditsioonidega haridus- ja koolide linna keskkonna võimalik halvenemine. Seltside hinnangul on kaalul Tartu positsioon euroopaliku ülikoolilinnana. 

Mitu murekohta

Avalduses öeldakse, et Baltimaade suurim metsatööstusettevõte ohustaks linna puhast õhku ja rohelist elukeskkonda, mis omakorda võib halvasti mõjuda linna rahvusvahelisele mainele ning tuntavalt vähendada välisõppejõudude ja -tudengite huvi Tartus töötada ja õppida. 

Keskkonna halvenemine mõjutab tõenäoliselt ka turismi ja kinnisvarahindu ning see paneb raskesse olukorda nii turismiga seotud ettevõtted, söögikohad ja ärid kui ka kodulaenu võtnud linlased. 

Teiseks pöörab algatusrühm tähelepanu võimalikule õhureostusele. Algatusrühma väitel on tselluloositööstusest lenduvad väävli- ja muud ühendid inimesele tuntavad 30–40 kilomeetri ulatuses. Põhjamaade, sealhulgas Soome kogemus on näidanud, et õhureostust tselluloositehase ümbruses ei ole võimalik vältida. Inimene tajub väävliühendeid õhus ebameeldiva mädamunahaisuna.

Kolmandana rõhutatakse Emajõe ja kogu Peipsi vesikonna seisundi võimalikku halvenemist. Nimelt on Emajõe seisundit hinnatud halvaks ehk spetsialistide hinnangul on see viiepallisüsteemis kaks. Euroopa Liidu veedirektiiv näeb aga ette, et Emajõe seisukord peaks lähemas tulevikus muutuma vähemalt kesiseks. 

Lähtudes teaduste akadeemia, üksikteadlaste ja keskkonnaühenduste esialgsetest hinnangutest ei ole sellise veetarbe ja reostuskoormusega tehast ilma suurte looduskahjudeta võimalik Emajõe kaldale rajada. Märkimisväärselt vähem reostav ehk suletud veekasutusega tehnoloogia pole aga majanduslikel põhjustel reaalne.

Algatusrühm rõhutab, et kogu protsess peaks olema läbipaistev, avatud ja demokraatlik, kuid esimesed jõuliselt avalikkuseni ulatunud signaalid, et projektis on tõsiseid küsitavusi ja juba tehtud valikud ei pruugi olla parimad, tulid teaduste akadeemia juhatuse seisukohavõtuga novembri alguses. Viimases nimetati praegu riigi eriplaneeringuga kavandatavat asukohta ebasoovitavaks. 

Seltside ümarlaud leiab, et  seaduses ettenähtud kaasamine tulnuks korraldada laiemalt, mitmesuguseid ühendusi ja huvirühmi kaasates. Praegu avalikkusele esitatud teabe järgi on tehase asukoht juba enne riigi eriplaneeringu koostamist õigupoolest valitud. 

Nimelt on riigi eriplaneeringus nõutava viie koha asemel valik kas Tartust üles- või allavoolu ning reaalne alternatiiv – Kirde-Eesti – on juba enne planeeringu algust välistatud. 

Kas metsa jätkub?

Tartu ümbruse elukeskkonnaga seondub ka küsimus, kas Eesti metsavarud on sellise projekti jaoks piisavad. Asjaosalised on küll kinnitanud, et see on kogu Baltikumi ja isegi Valgevene varudega arvestav projekt, kuid on eksperte, kes näevad planeeritud raiemahtude korral paratamatuna looduskaitsealade raiepiirangute leevendamist. 

Avalduses pööratakse tähelepanu ka kasvavale transpordikoormusele Tartu ümbruses, see omakorda tekitab mitmeid probleeme: suureneb liikluskoormus, halveneb teede seisund, suureneb õhusaaste ja tõuseb müratase.