Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sada sammu maalisid Eestist kireva pildi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Kui te astuksite oma koduuksest sada sammu suvalises suunas, siis mida te näeksite? Reiniku kooli algklassilapsed võtsid oktoobris sellise lühikese teekonna ette ja said nähtust kokku enam kui 200 fotost koosneva pildikogu, kust vaatab vastu Eestimaa kogu oma ilus.

Kaheksa-aastane Oskar Klaassen, kes õpib teises klassis, võttis sihiks astuda sada sammu täiesti sirget jutti mööda, nii et ühtegi kõverat jõnksu sisse ei tuleks.

«Siis ma pidin läbi põõsaste minema,» kirjeldas Oskar teekonda. Põõsaiks olid pajud ja kreegid. Viimastel, muide, on üsna teravad astlad.

Üks väike roheline põõsas, mis pildile jäi, on täpselt nagu tatikoll selle naerunäo nina all.

Oskar jõudis suure kivini, mille juures ta aeg-ajalt ikka mängimas käib. See kivi on pea tema enda kõrgune, seepärast oli ta mõni päev varem ehitanud sinna lumepallidest trepi ja selle veega üle kallanud, et trepp kõvaks jäätuks. Nüüd oli tal hea seda treppi mööda kivi otsa ronida ja seal pildistama asuda.

Tema pildile jäid valgete mustatriibuliste tüvedega kuldkollased kased ja sügislehtedest kirev puudealune. See oli üks noist sügispäevadest, kui korraks maha sadanud lumi oli just ära sulanud, aga puud veel lehtes ja Oskari ehitatud trepp ühes tükis.

Aga Oskar teab, et see pisike puudesalu paistab õhust vaadatuna nagu naerunägu, sest ta on koos vanaisaga helikopteril sellest üle lennanud. Ja üks väike roheline põõsas, mis samuti tema pildile jäi, on täpselt nagu tatikoll selle naerunäo nina all.

Sügise värvid

Neljandas klassis käiv 10-aastane Pia Piret Pilving läks kaks päeva enne fotode esitamise tähtaega isaga oma pilti püüdma.

Ta jõudis sammuda Tähtvere ühele kauneimale tänavale Taara puiesteele ja klõpsis sealsest puudealleest mitu pilti.

Tema pildile jäid mustavate tüvede ja kolletuvate lehtedega suursugused tammed. Nende vahelt joonis kõnniteele kuldseid triipe madal sügispäike, mis suudab selle muidu sombuse aja Eestimaal nii hingematvalt ilusaks maalida.

Pia Piret oleks tahtnud teha seda pilti hoopis oma maakodus, sest ta teab, et sealsest koduuksest 70 meetri ehk sadakonna sammu kaugusele jääb talle armas järv. Ja kui oleks paadisillalt lugenud veel sada aerutõmmet kah, oleks ta jõudnud järve keskele väiksele saarele.

Kui tema klassiõde Fiona Valkenklau, samuti 10-aastane, mulle enda paberile prinditud pilti näitas, ütlesin esimese hooga, et see on ju nagu maal. «Jah, ma elangi maal,» lõi Fiona lõbusa sõnamängu. Tema foto on hallides toonides, justkui sügisese udulooriga kaetud.

«Mul on igal pool võsa,» paistis Fiona veidi õnnetu, kui enda pildivalikust rääkis. Ükskõik kuhu ta ka oma sammud seadis, ikka jõudis ta võssa ja pidi samme isegi lühemaks tegema, et päris kraavi ei kukuks.

Pisukese mõtlemise järel tunnistas Fiona, et ta on oma kodus seal Ülenurme võsa keskel õnnelik küll. «Päris rahulik on seal,» tõdes ta.

Pia Pireti ja Fiona paralleelklassis õppiv 10-aastane Alexandra Joan Kerr lootis ühel päeval, kui oli vaja õe ja emaga rongiga pealinna sõita, teha oma saja sammu foto Tartu raudteejaamast. Juhtus aga nii, et tema Kastani tänava kodust jalutama hakates tulnuks seitsme penikoorma saapad appi võtta, sest isegi kõige-kõige pikemate jalgadega inimesel jäänuks vaksalini jõudmiseks sajast sammust väheks.

Niisiis leidis Alexandra Joan ennast saja sammu pärast ühe ilusa puumaja juurest, mis on kenasti korda tehtud. Sügisene päike heitis sellele lummavaid varje ja sügavsinises taevas hõljusid lumivalged pilvevatid.

Vabaduse võlud

Selline väike lugu on kõigi nende enam kui kahesaja foto taga, mille Reiniku kooli lapsed tegid, et vaadata veidi teise pilguga oma koduümbrust, millest tavaliselt kiirustades mööda tuhisetakse.

Samal ajal pani nende hetkede pildistamine lapsi mõtlema, mida tähendab neile Eesti lähenev suur sünnipäev ja miks on oluline, et me elame vabas riigis.

Näiteks Pia Piret teab, et kui «see Stalin võimul oli, siis ei saanud jõule pidada», ja Alexandrale meenus, et tol ajal pidid tema vanavanemad kodus kardinad ette tõmbama, et keegi ei näeks, et nad jõulupühi peavad.

Nad teavad ka küüditamisest ja elust Siberis. Pia Piret meenutas, et kui ta käis esimeses klassis, viis teda ujumis-trenni lapsehoidja, kes rääkis, kuidas ta koos oma pere ja koeraga ennast põõsasse peitis, et pääseda küüditamisest.

Pia Piret, kes on perega reisides näinud ka elu välisriikides, on eriti uhke selle üle, et meil on Eestis palju metsa. Ta ise armastab kõige rohkem männimetsas käia, sest seal on mustikaid, saab pehme sambla sisse ennast pikali visata või hoopis männipuu otsa ronida.

«Kui ma kuulen «Aktuaalses kaameras» uudist, et jälle võetakse kuskil metsa maha, siis ma olen päris pahane,» muutus tüdruk tõsiseks.

Laste juttu vaikselt kõrvalt kuulanud Reiniku kooli klassiõpetaja Merike Kärner ütles hiljem, kui noored piltnikud olid tundi lipanud, et tal tuli seda kõike kuulates pisar silma, sest ta nägi, kui arukas ja tähelepanelik pealekasvav põlvkond on. Pole sugugi nii, et lapsed käivad ringi ainult nina nutitelefonis ning enda ümber toimuvat ei märkagi.

Tema kolleeg ja saja sammu fotoprojekti mõttele tulnud klassiõpetaja Meili Läänemets rääkis, et proovis ka omal käel järele, milline pilt avaneb talle kodust saja sammu kaugusel. Enda imestuseks avastas ta, et saja sammuga ei jõuagi eriti kaugele astuda. Aga kui mõelda, et iga samm tähistab ühte aastat Eesti riigi ajaloos, tundub seegi aeg üürike.

Tagasi üles