Euroopa tudengeid juhib eestlane

Riigiteaduste tudeng Allan Päll lubab töötada Euroopa Üliõpilasliidus veel aasta ning pühenduda siis õpingutele. Foto: Kristiina Hansen

38 Euroopa riigi enam kui 11 miljonit tudengit ühendava Euroopa Üliõpilasliidu vastne esimees, Tartu Ülikooli riigiteaduste tudeng Allan Päll lubab seista odava ja võimalikult paljudele kättesaadava kõrghariduse eest.

Ma kardan, et enamik meie üliõpilasigi ei tea, mis ülesanded ja eesmärgid on Euroopa Üliõpilasliidul. Mis need on?

Meie põhimissioon on esindada tudengeid Euroopa tasandil kõrghariduspoliitika kujundamisel: Euroopa Liidus,

UNESCOs ja veel mitmes rahvusvahelises organisatsioonis. Enim oleme esindatud Bologna protsessi (Euroopa ühtse kõrgharidusruumi loomine – toim) kujundamisel, kus istume laua taga riikidega võrdselt ja ütleme, kuidas tuleks haridussüsteeme ehitada.

Kas liidu viimaste aastate tööst võiks välja tuua saavutust, mille üle Eesti tudengid võivad rõõmu tunda?

Viimastel aastatel on see seotud Bologna protsessiga. Meie viisime protsessi tudengite osaluse kõrghariduse kvaliteedi kujundamisel. Eestis on nüüd ka kõrghariduse kvaliteedi agentuur, mis kaasab tudengeid kõikidesse hindamisnõukogudesse. Enne oli see akadeemikute pärusmaa.

Aastaks 2020 on meie eesmärk tagada, et vähemalt 20 protsenti ülikoolilõpetajaist oleks õppinud ka mõnes teises riigis. Hetkel varieerub see paarist protsendist paarikümne protsendini. Näiteks on väga tuntud Erasmus-programm, aga kättesaadav on see väga vähestele.

Mis põhjusel?

Rahapuuduse tõttu. Aga kuna nüüd on seatud palju kõrgem siht, võib loota, et rahastus paraneb. Muidugi on ka muid probleeme. Tudengid ei tunne alati huvi, sest peavad käima tööl, on juba loonud perekonna või on välismaal õppimine muul põhjusel takistatud.

Eesti Üliõpilaskondade Liit on viidanud murele, et tudengid võivad hakata rohkem liikuma, aga kardetavasti jäävad sellega seotud kulud liikuja enda õlule.

Erasmus-programm tagab väga väikese, 300–400 euro suuruse kuustipendiumi. Eestis elades saaks tudeng selle rahaga hakkama, aga Lääne-Euroopas piisab sellest ehk ainult oma toa üüriks.

Euroopas tehakse kõrghariduse rahastamise skeeme ümber. Seni on kõrghariduse rahastamine olnud peamiselt riigi ülesanne ja kõrgharidust on nähtud avaliku hüvena, praegu viiakse kulud üha enam tudengite õlule. Näiteks laenud.

Hindame seda negatiivseks suundumuseks, mis võib kasu tuua lühiajaliselt, aga mitte pikemas perspektiivis.

Kas see pole lihtsalt massikõrghariduse hind? Kui tudengeid on üha rohkem, tundub loogiline, et järjest enam katavad nad õpingute kulud ise?

Tegelikult peaks suundumus olema vastupidine. Kui ühiskond on seadnud eesmärgi haridust üha enam väärtustada, peaks see olema avalik hüve. Seni on kõrgharidus olnud väga privilegeeritud.

Veel paarkümmend aastat tagasi oli kõrgkoolis õppimine enamikus riikides väga kitsa seltskonna lõbu. See tagas automaatselt hüved, kõikide kulude katmise. Kui oled tudeng praegu, on sinu erakasu iga aastaga üha väiksem. Argument, et tudeng peaks ise ka maksma, sest saab hüve, minu meelest ajaga aina nõrgeneb.

See tähendab üha kehvemat garantiid, et ülikooli lõpetades saad tasuva töö?

Just, see on täielik müüt. Ühtlasi tuleks vaadata kõrghariduse sisu ja kvaliteeti. See, mida ja kuidas praegu õpetatakse, pärineb tihtilugu 19. sajandist.

Kvaliteedi küsimus on väga oluline. Kui tahame, et majandus kasvaks, pole tarvis ainuüksi häid spetsialiste ja teadlasi, vaid ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi, kes uusi töökohti loovad. Aga ettevõtlikkus on joon, mida praeguses kõrgkoolis üldse ei soodustata. Tuupimislaadne faktiõpe on tihtilugu ikka suhteliselt levinud.

On need nüüd Eesti probleemid või käivad ka Saksa- ja Prantsusmaa kohta?

Nii ja naa. Arengutasemelt on riigid erinevad, aga põhitunnusjooned on samad. Väga õppejõukeskne õpe iseloomustab enamikku Euroopa ülikoolidest.

Palun nimetage Eesti kõrghariduse suurimad hädad.

Rahastamine on väga ebaõiglane. Tasuta õppekohtadele saavad pigem noored headest perekondadest. Neil pole rahamuresid ja nad on õppinud heades gümnaasiumides ja keskkoolides. Aga kui sa oled venekeelne üliõpilane kusagilt maakohast või väikesest allakäiva majandusega linnast, oled tõenäoliselt raskustes.

Teiseks peavad ülikoolid tegema palju rohkem koostööd, kui tahavad parandada kvaliteeti. Praegu on kõige jaburam, et iga ülikool ehitab üles oma õppeinfosüsteemi.

Kas see, et Euroopa Üliõpilasliidu esimees on nüüd eestlane ja aseesimees leedulanna, näitab, et Lääne-Euroopa tudengeile liidu tegemised enam korda ei lähe?

Tõsi, viieliikmelises juhatuses on veel sloveen, serblane ja bulgaarlane. Võib-olla näitab see midagi teotahte kohta, aga see ei tähenda, et Lääne-Euroopa tudengid on kaotanud huvi. Nad on endiselt väga aktiivsed, samuti põhjaeurooplased.

Euroopa Üliõpilasliit
• Liit esindab enam kui 11 miljonit üliõpilast 38 Euroopa riigi 45 üliõpilasorganisatsioonist.
• 5. mail Tallinnas peetud liidu üldkogul valiti liidu uude viieliikmelisse juhatusse eestlane, leedukas, serblane, bulgaarlane ja sloveen.
Allikad: Eesti Üliõpilaskondade Liit, Allan Päll