Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Soome 100: kuidas oleks elu Soometa?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Soome lipuvärvides Vanemuise teater. | FOTO: Sille Annuk / Postimees

Krista Aru, riigikogu liige

Krista Aru | FOTO: Kristjan Teedma

Soome on Eestile oma tubliduse, visaduse ja väsimatusega olnud eelkõige tuletorn, mis teed näitab. Teed kaugelt, kaugele ja kaua.

End rahvuslikust ärkamisajast peale püsti ajada püüdnud Eesti vaatas juba enne 1918. aastat Soome poole ja sai just Soomest seda elavat jõudu ning isetegevuse vaimu, mis julgustas eestlasi asuma enesemääramise teele ja leidma oma rahvuslikku eneseuhkust. Soome seltsi- ja ühistegevuse eeskujul kasvas Eestis ja eestlastes see jõud, mis võimaldas Eesti omariikluse.

Soome on meile samal ajal olnud alati ka kui peegel, millesse vaadates võime igal ajal näha oma naeratusi, kortse ja grimasse. Näeme ja võime õppida, kuidas oma ühiskonna ja riigi kandealuste ja ühisjõu kindlustamine saab toimuda ka praeguses muutlikus maailmas vaid siis, kui hoitakse oma keelt, kultuuri ja vaimset vabadust.

Mait Klaassen | FOTO: Erlend Štaub

Mait Klaassen, Eesti maaülikooli rektor

See, mis on juhtunud Eestis viimase 25 ja enama aasta jooksul, on paljus olnud eri nurkade alt seotud Soomega. Koostöö Soomega hakkas muidugi väga ammu, aga selline tõsisem koostöö algas 1989. aastal. Olin siis ka ise aasta Soomes, aga mitte tööl, vaid pärast kraadi saamist toonases veterinaariaülikoolis järeldoktorantuuris.

Pärast seda on käinud igakülgne koostöö, ja mitte pelgalt abi. Väga palju oleme teinud teadusprojekte koos, käib üliõpilasvahetus, väga paljud soomlased õpivad meil.

Soome on andud oma eeskujuga meile tohutult palju. Paljuski tänu Soomele püsisime nii heal tasemel ka nõukogude perioodil. Terve põhjarannik vaatas Soome televisiooni ja meil oli, kuhu pürgida ja millest mõelda. Eeskuju on esikohal ja väga palju on ka abi saadud. Nii koostöö kui töökohtade vallas, väga paljud on sealt saanud ka töökoha, olgem ausad.

Kui mina ei oleks 1989. aastal läinud aastaks Soome, oleks ma olnud üks laisk luru, aga seal ma õppisin uuesti tööd tegema. Töö läks lahti kell kaheksa hommikul ja lõppes kell viis. Pigem hiljem, aga mitte varem. Nõukogude ajal ei olnud tugevat tööisu. Seal sain uuesti hoo üles ja väga paljudele eestlastele on Soomes käimine ilmselt sedasi mõjunud.

Soomest oleks väga hea õppida märkamist. Kõikides aspektides, mitte ainult heas või halvas. Kui on näha, et inimesel on mure, siis temaga ka tegeletakse. Meil, kui näed, et inimesel on mure, vaadatakse sageli kõrvale. See on see, mida selgelt peaksime õppima – õppima märkama. Ja seda on sealt hea õppida.

Soome ühtsuskooli idee ei ole meil ka kuhugi kadunud. Loodan, et riikliku gümnaasiumivõrgu taasloomise ja hariduse juhtimise osalise ülevõtmisega riigi poolt minnakse selles suuna. N-ö eliitkoolis ei ole paremad lapsed, vaid parem juhtimine. Haridusministrina kogesin, et kui koolijuhil on sära silmis, on ka koolis kõik korras. Soomes on täpselt nii, et inimestel on sära silmis ja tehatahtmine, ka tahe oma riigi eest seista. Sageli jääb meil sellest ka puudu.

Oleksime kindlasti arengus tagapool, kui poleks olnud nii head eeskuju ja abimeest kui Soome. Annaks jumal tervist Soome riigile!

Merle Jääger | FOTO: Sirje Lemmik

Merle Jääger, näitleja, kirjanik ja kunstnik

See oleks halb.

Olin veel viimase vindi peal rase, kui käisin Kajaanis kirjandusfestivalil nimega  Sana ja Sävel. Toona maksti meile väga korralikku päevaraha, sain end varustada normaalsete titeriietega, lutipudelid ja muu kraam. Peale selle sain portsu mähkmekilesid, siis ei imbunud kõik kohe plörtsti läbi, sellevõrra sai riideid harvemini pesta – tänapäeval keegi ei kujuta ette marlimähkmeid, mida pidevalt pesta, võibolla ainult rohelised. Sain ka pakikese ühekordseid mähkmeid, neid tarvitasin ainult siis, kui reisile läksin.

Sellest oli väga suur abi.

Seal oli üks tore giid, armas pisikene naisterahvas, kes varustas mind pärast lapse sündi beebiasjadega.

Tütar sündis aastal 1990, ta oli vast kahekuune, kui mind kutsuti taas Tuglase seltsi kaudu Helsingisse kui kirjanikku ja luuletajat. Kõrtsis oli söömine ja imetasin keset kõrtsi, seda võeti kui täiesti normaalset nähtust, mis küll ka seal pole päris igapäevane. Keegi ei vaadanud mind nagu friiki.

Millalgi pärast Soomet läksin oma väikese tütrega päevasel ajal Püssirohu löövibaari, et sõbrantsidega natuke pläkutada, võtta koogikest ja kohvikest. Seal juba enam ei suitsetatud. Laps magas rahulikult ühes Soomest saadud lapsekandmiskotis. Selle peale üks umbes 50-aastane taat pööras päris ära, läks baaridaamile ütlema, et ärge teda teenindage, ta tuli väikse titaga kõrtsi. Kuhu me välja jõuame, kui naised hakkavad väikeste lastega kõrtsis käima.

Vastasin talle südamerahuga: Euroopasse.

Praegu juba käiakse lastega kontserdil, kõrtsidest  rääkimata. Vast tärganud Eesti Vabariigis oli nii, et kui oled juba rase, sind pakitakse kuhugi ära.

Heakene küll, ma olin punkar ka ja mõttetute normide vastu. See viskas juhtme kokku küll. Tule jumal appi!

Viimati käisin Soomes hea mitu aastat tagasi, mind hämmastas mustanahaliste rohkus. Aga mille pärast heal meelel läheksin ja käiksin, see on Soome loodus. Nüüd käin Setumaal, kohati Põhja-Soome ja Setumaa loodus on hästi sarnased, tunnen end Põhja-Soomes kodus.

Olen täiesti pöördes Soome ärkamisaja kunstnikest, näiteks Gallen-Kallela. Neid ma vaataksin lõpmatuseni. Soome juugendarhitektuur on alati lõputul köitnud.

Lisaks sellele on Soomes mitmeid lemmikuid, nagu  Juice Leskinen, Gösta Sundqvist, Dingodest, Eppu Normaalist rääkimata.

Soome muusika oli Eesti pungi kujunemisel väga oluline, neil oli telesaade «Hittimittari»,  umbes nagu meie «Seitse vaprat».

Lisaks sellel on mul soomlaste hulgas väga palju väga armsaid tuttavaid. Nad on toredad inimesed ja mulle väga meeldib soome keel, kuigi ise ma seda ei räägi.

Ja mis on tore ja mida eestlastel ei ole –nende tangovaimustus mulle väga meeldib, Eestis seda sel määral ei ole olnud.

Mati Karmin | FOTO: Sille Annuk

Mati Karmin, skulptor

Kui nõukogude ajal ERKIsse läksin, hakkasin nägema Soome televisiooni. See oli aken Euroopasse ja eriti Lõuna-Eesti poisile ootamatu. Tartlased ju ei näinud seda. Üsna hilises eas hakkasin nautima ja tasapisi ka keel hakkas külge.

Kõik need väärtfilmid alates «Alexanderplatzist», kõike tuli ju Soome pealt. See oli esimene puude, mis oli tugev, ise sain Soome oma 30. sünnipäeval. Käisime lumelinna tegemas ja lehvitasime sinimustvalge lipuga. Võõrustajad soovitasid mitte väga sellega vehkida. Aasta oli 1989.

Aga siis nägin tõelisust.

Isa, kes oli EPA õppejõud, käis 1965. või 1967. aastal seal ametlikul visiidil, nägin fotosid Soome väikefarmidest ja kombainidest. Mäletan, et isa tõi endale ja emale nailonmantli. See oli midagi kirjeldamatut. Ka kokakoolat ja pastakaid.

Hilisemas elus oli seal hea peretuttav, tegelikult rootslane. Kehval ajal tulid sealt mõnedki kohvipakid ja sajamargased. Pole meie peregi Soometa läbi saanud.

Küsimus on ju ikka arengutasemes ja selles, kus me võinuksime olla.

Olen ise hiljem seitsme-kaheksa Soome poisiga olnud nädal otsa laagris, mind paneb alati imestama nende väga vennalik suhe. See on ilmselt nende Talvesõja mälestus.

Kui Soomes hamburgeriputka juures olime järjekorras, pani imestama, et kui rahvast tuli juurde, visati omavahel nalja, vennastuti kiiresti. Ei olnud tunnet, et rusikas taskus, nagu meil pimedal nõukogude ajal oleks oodanud, et pigem saad putka taga kere peale.

On rahvuslik kokkuhoidmine ja sõprus, mida õppida. On ka seal kaebamist ja liikluses koputatakse, kui keegi kihutab. Aga arvan, et rahvuslik kokkukuuluvustunne, millest eeskuju võtta, on jäänud kangelaslikust ajaloost.

Teine on majandus. Ükskõik kui uhkelt meie riigi isandad ennast kiidavad, aga kui Soome lähed, oled piltlikult öeldes põlvili. Siis näed, milline maa, milline töökultuur, ja lõpetades teedega.

Kolmas on loodus, mis on võrratu oma merestikuga. Eestis ei ole mootorpaadiga palju teha, sõidad Emajõel või korra Võsult Pärnusse. Aga seal on veeliiklus ja sellega seotud kultuur kadestamisväärne.

Ja kultuuripagasit – neil on pika ajalooga aadlisuguvõsad, küll enamasti rootslased –, geneetilist pärandit ei ole tapetud. Nendel on mõju ka soomlastele.

Võimas ja tugev maa, alati annab impulsi, kui seal käid.

Imbi Paju. | FOTO: Daisy Lappard

Imbi Paju, kirjanik ja filmitegija

Isiklikus plaanis on Soome mulle ääretult tähtis, sest seal on saanud minust kirjanik ja filmitegija. Arvan, et mul on Soomes kõige paremad lugejad, kes mul maailmas üldse on olnud. Isiklik kasvamine, kui ma siin Eesti ja Soome vahel olen olnud, ja julgustamine, mida olen inimestelt saanud, on olnud üsna haruldane.

Kui hakkasin kirjutama «Tõrjutud mälestusi» ja tegema filmi, siis Soome riigitelevisiooni dokumentaalfilmide produtsent Iikka Vehkalahti julgustas isikliku kogemuse kaudu minema suurele plaanile ehk mis tähendab üksikinimene vägivaldses süsteemis, kuidas ta saab hakkama ning millest sõltub ellujäämine ja mis tähendavad moraalsed väärtused. Eestis ei mõistetud seda nii, et üksikisikul on oma looga turvaline tulla avalikkuse ette.

Olen soomlastelt õppinud, et pole mustvalget maailma. Kui teed, juhtub kõike, on inimesi, kes on su vastu, ja neid, kes on su poolt. Ma olen saanud Soomes tunda tohutult solidaarsust ja õlatunnet. Instinktiivselt. Isegi, kui nad ei ole sõbrad, kannavad nad samu väärtusi. Seda kogemust tahaksin jagada eestlastega.

Ma arvan, et Eesti riigi jaoks on kõige olulisem see, et kui Eesti taasiseseisvus, siis Soome kodanikuühiskond, igasugused kirikud, muud organisatsioonid ja üksikisikud tulid eestlastele appi. Tulid näitama ligimesearmastust. See tunne ja sõnagi oli nõukogude ajal keelatud, sest oli seotud religiooniga.

Soomes lähevad kommunistid ka kirikusse ja kirik ei ole taandumuslik nähtus, nagu meile on nõukogude aeg pärandiks jätnud. Kirik on kuldsete reeglite ja kultuuri koht. Kuldsed reeglid on need, et ära tunnista ligimese vastu ja ära tee teisele, mida ei sa taha, et sulle tehtaks. Meditatiivne ja mitte propaganda koht. Eetilised koodid – võrdsuse idee, ligimesearmastus ja jagamise idee. Kui inimesel miski ebaõnnestub, saab jälle tõusta. Eestis ähvardab hülgamine ja karistamine. Soome ühiskond lähtub armastusest, õpime paremini armastama. See on sõnum.

Soomes ei ole paradiisi, Soomes on oma valusad asjad ja valus minevik, millega nad on alles viimasel ajal hakanud tegelema. Soome on kaua olnud Nõukogude Liidu pressi all ja asjadest sai rääkima hakata pärast külma sõja lõppu.

Elu Soometa ... Me ei oleks nii kiiresti tõusnud sellest nõukogude mudast. Elu Soometa, see oleks nagu poolik perekond.

Tagasi üles