:format(webp)/nginx/o/2017/12/05/7380377t1h328e.jpg)
Unistame heast tööst, rikkusest, sõprusest, armastusest, edust. Ameerika on üks nendest riikidest, mida on teadupärast peetud kohaks, kus seda kõike on võimalik saada. American dream. Ajalehepoisist miljonäriks. Franz Kafka romaani ainetel loodud ja Kalev Kudu lavastatud Tartu üliõpilasteatri «Ameerika» toob vaatajate ette osakese sellest elust ja õndsusest, mille poole me kõik püüdleme. Kes kodumaal, kes võõrsil.
Lugu algab noore Karl Rossmanni (Claus Mootse) saabumisega unistuste maale Ameerikasse. Sekelduste tõttu kodumaal on vanemad ta minema saatnud ning Karl satub miljonärist onu käe alla.
Tundub, et suur karjäär (mida kõik Karli ümber taga ajavad) saabki tuule tiibadesse. Selle asemel aga saadavad uued erimeelsused ta omapäi Ameerikat avastama. Oma naiivsuses, kogenematuses ja heasüdamlikkuses usaldab ta kõiki, kes ta teele satuvad, ega suuda kuidagi leida oma kohta auahnes ja omakasupüüdlikus maailmas. Karl jääb ilma kõigest, mis teda defineerib: oma kohvrist, mütsist, vanemate pildist, isegi passist, mida ta vaid korraks ametnikele näitab.
Tähelepanuväärsed on mängukoht ja saali kasutus. Lava meenutab ameerikalikku getot või siis tolmust tööstushoonet. Lavastus on üles ehitatud rõdudele, nii et kogu mäng ümbritseb publikut kolmest küljest. Näitlejad jooksevad pidevalt mööda treppe justkui elu ülesmineku (või allakäigu) trepil. Nii ümbritsevad nad pidevalt Karli, laskmata teda hetkekski silmist.
Viimane on sattunud sündmuste tulipunkti ja on vastumeelselt reality-show’ kangelane. Lõpuks on ka vaatajal tunne, et temagi on osake sellest ameerikalikust elust, üks pisike tegelane suures mustris. Seda enam, et näitlejad laval lõhuvad hetketi neljandat seina (kuid publik võib sellegipoolest täiesti rahus istuda – nendega ei juhtu mitte midagi).
Meeldiv on näha ansamblitööd. Kogu trupp töötab ühise eesmärgi nimel ja moodustab tänu sellele terviku. Lõpuks vastanduvadki Karl Rossmann ja kogu ülejäänud tegelaskond. Kõik teised karakterid on mustas riietuses ja valgeks võõbatud nägudega, kuid Karl on valges ja tema ilmed pole maski taha varjatud.
Lavastus tõstatab mitmeid küsimusi, millega just noored – kes on ka lavastuse sihtrühm –oma unistusi jahtides kokku puutuvad. Alustades sellest, kes me üldse oleme ja mis meid defineerib, ning lõpetades sellega, kui palju jääb meist ja meie erilisusest (võiks ka öelda puhtusest) alles teekonna lõpus.
Või kui palju võime usaldada neid, keda me oma teel kohtame? Kas me peaksime võitlema ja üritama senikaua, kuni õnnestub, või silmad kinni pigistades ennast saatuse hooleks jätma? Kas meil on üldse võimalik jääda iseendaks, kui mass surub peale oma arvamust ja tõekspidamisi, haarates meid järk-järgult enda haardesse?
Karl leidis ennast kahepalgelisest maailmast, kus nõrgemad saavad peksa, tugevamad aga elavad teiste najal kõik üle. Või kus üks hetk oled saavutanud endale positsiooni, järgmisel lebad aga puupaljalt tänaval.
Karl Rossmann pani endale igati kaasa elama ja lootma, et ta suudab ennast sellest virvarrist läbi murda ning olla üle elu pahupoolest, mis tundub nõnda ahvatlev. Sest kõik, mis hiilgab, pole kuld. Isegi Ameerikas mitte..