Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Valdur Mikita: kukeseen on läänemeresoomlane

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Valdur Mikita (47) esitles eile Viru keskuse Rahva Raamatus «Kukeseene kuulamise kunsti». Autogrammi soovis saada ka Mihkel Mutt (järjekorras esimene). Täna õhtul tuleb Valdur Mikita huviliste ette Tartu kaubamaja Apollos. | FOTO: Sander Ilvest

Kui te valdate kukeseene kuulamise kunsti, olete kindlasti läänemeresoomlane. Kusjuures «Euroopa ja läänemeresoome eristus on üks olulisemaid piirjooni eestlase ilmatunnetuse mõistmisel», nagu kirjutab semiootikust kirjanik Valdur Mikita oma uusimas raamatus «Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas».

Selles astub ta oma eelmiste,  ülimenukate raamatute «Metsik lingvistika», «Lingvistiline mets» ja «Lindvistika ehk Metsa see lingvistika» rada. Neist keskmine osutus nii heaks, et selle ilmumine nimetati Tartu kultuuriaasta 2013 tippsündmuseks. Ja pole üldsegi ime, et õppeaastaks 2016/2017 kutsuti autor  Tartu ülikooli vabade kunstide professori ametisse.

«Kukeseene kuulamise kunstis» leiab Valdur Mikita, et kukeseen on läänemeresoomlane ehk teisisõnu: läänemeresoomlase elutunnet kehastab oivaliselt kukeseen. Miks ja kuidas, pakub lugeda 159-leheküljeline raamat, mille esitlus on täna kell 18 Tartu kaubamaja Apollos.

Katkendi peatükist «Läänemeresoome elutunne», kus on juttu sellest, et eestlasel on eurooplase süda ja läänemeresoomlase hing, võimaldas autor avaldada Tartu Postimehes, mida siinkohal teemegi.

Kukeseen on meie maal laialt levinud ja paljude meelest parim söögiseen. Seepärast valis Eesti mükoloogiaühing ta möödunud aasta detsembris aasta seeneks 2017. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Katkend peatükist, mis vaatleb eestlase südant ja hinge

Eestlase kirjeldamiseks on lõputu hulk erinevaid võimalusi. Minu jaoks tundub üks põnevamaid ja loovamaid lähtekohti kahe erineva kultuuritüübi võrdlus, mis on kujundanud eestlase elu kaugelt enam kui tuhatkond aastat. Need on Euroopa ja läänemeresoome kultuur. Eestlasel on eurooplase süda ja läänemeresoomlase hing. Elame kahe maailma piiril ja see võluv topeltreaalsus on vähehaaval kujundanud meie elutunnet.

Äratundmises, et eestlase sees elab justkui kaks erinevat inimest, kes lakkamatult omavahel dialoogi peavad, ei ole õigupoolest midagi uut. Me kõik teame, et siinset elu on kujundanud muistne läänemeresoome maailm ja hilisem Euroopa kultuur. Kuid siit edasi läheb asi põnevaks. Eurooplase tunneme enda sees hõlpsasti ära, oskame teda mõista ja mõtestada, tema tegemisi ette aimata, kuna eurooplane on loomult ratsionaalne inimene. Too läänemeresoome kultuurist pärinev kreatuur aga kipub käest libisema. See on kuidagi «metsik», rohkem nagu vaimolend. Teda on raske tabada ja mõista, aga tema kohalolu on sellegipoolest alati tuntav.

Läänemeresoomlane ja eurooplane – muidugi on need üpris kohmakalt konstrueeritud mõisted, ideaalkujud. Kuid selliste ontlike karikatuuride kaudu saab paremini oluliste asjade jälile iseenda sisemuses. Nüüd, kus Euroopa vaevleb väärtuste kriisis ja maailma ähvardab ökoloogiline kollaps, on see teine poolus muutunud ühtäkki väga oluliseks. Nüüd ammutame sealt tulevikutarkust ja elujõudu.

Piirirahva oskus on laenata oma unistused ja eluvaade korraga kahest maailmast, nii Euroopa kui läänemeresoome kultuuriruumist. Sellist mõtteviisi pole siinsetele asukatele keegi õpetanud ja just seepärast võib meie vanaemasid-vanaisasid pidada andekateks kultuurifilosoofideks. Eriti sõge on eestlase ilumeel, mis kannab endas terakesi nii poolmüütilisest antiigist kui kaugest põhjalast. Käime teatris ja loeme raamatuid, kuid samas otsime looduses väepaiku ja kalkuleerime neile maagilist indeksit. Võib-olla on siin vastus ka küsimusele, miks eestlane nii kangesti armastab suvelavastusi – see on vabastav antiikne karje kesk Läänemere soid ja rabasid. Ja selline kooslus passib väga hästi siinse inimese elutundega. Mõis männimetsas. Loss rabasaarel – või hoopis järve põhjas.

Valdur Mikita, «Kukeseene kuulamise kunst. Läänemeresoome elutunnet otsimas», Välgi metsad 2017, 159 lk. | FOTO: Kuvatõmmis

Eks me vist olegi rohkem sellised müstik-vanemteadurid ja imearstist torumehed (üks selline käis mõni aeg tagasi torusid ühendamas ja olin taga päris hädas). Võib-olla peaks ka soome-ugri kirjanike kohta ütlema hoopis «maagilise sõna operaator»? Eestlane on loomult blend – segu on lihtsalt vägevam. Eks dünamiit segatakse kokku ikka kahest komponendist. Eesti kultuurilugu uurides jääb tõepoolest silma seaduspära, et suuremat sorti vaimne purakas sünnib ikka kahe mõttesüsteemi piiril, kus on elektrit rohkem õhus.

Kui kõneleme Euroopa vastandpoolusest, kas peaksime siis õigupoolest kõnelema läänemeresoome, soome-ugri, boreaalsest või veelgi laiemalt – suulisest kultuurist? Need vastandused on kõik omal moel õigustatud, terminite valik sõltub pigem asjaolust, millist aspekti tahame eesti kultuuris rõhutada. Kõik need on vana kultuuri sünonüümid ja Eestit võib ühekorraga vaadelda nii läänemeresoome, soome-ugri, boreaalse kui ka suulise kultuuri hoiualana. Eesti ja Soome on kunagise hiiglasliku kultuuriareaali viimased saarekesed. Meenub põhjala kultuuride hea tundja Juha Pentikäise sünge tõdemus: viimase saja aasta jooksul on hääbunud suurem osa sadakonnast põhjamaisest kultuurist. Eesti ja Soome on erandid, ühed vähesed boreaalsed kultuurid, mis on suutnud kuidagiviisi moderniseeruda. Nõnda elavad meis edasi kaugete esivanemate vaimud ja selles tähenduses on selge, et kui kõneleme eesti või soome kultuurist, siis kõneleme alati milleski palju suuremast – ühest vanast ja unikaalsest kultuuritüübist, mis hõlmas kunagi suuri hõredasti asustatud metsaalasid.

See meie teine, ugrilik pool, kipub aga üha enam jääma vaeslapse ossa. Kuna meil puuduvad varasemat kihistust kirjeldavad alustekstid (või oleme need aja jooksul unustanud), siis on see «teine maailm», meie kultuuri alter ego üks hämar, intuitiivne ja sõnastamata traditsioonide sasipundar. Kuid ta on alati kohal. Alati. Niipea, kui keegi sellele osutab, tunneme ta otsekohe ära. Kummaline on igatahes tõdeda, et pärast sajanditepikkust eksistentsi Euroopa kultuuriareaalis on eestlaste identiteet kõigele vaatamata rõhutatult mitteeuroopalik. Huvitav, miks? Küllap on sellisel rõhuasetusel olnud oma sügav mõte, see aktsent on osutunud oluliseks rahvust loovaks teguriks. Nõnda otsime ikka veel tasakaalupunkti oma kahe erineva palge vahel.

Valdur Mikita

Tagasi üles