Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Soome 100: Tartu – soome kirjanike linn

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Eesti kirjandus on nagu soome kirjandus – vaene, kirjutab soome rahvuseepose «Kalevala» looja Elias Lönnrot oma kirjas Tartust Soome 1844. aastal. Pärast teda on paljugi muutunud Soome silla kahes otsas ning Tartus on käinud lausa massiliselt soome kirjanikke, kes on promeneerinud ja diskuteerinud Tartu kirjanikega, imetlenud ülikoolilinna ilu ning tunnetanud Tartu vaimu.

Soome kirjanike kirjad, päevikud, reisikirjeldused, raamatud ning ettevõtmised räägivad sellest, et Tartu kirjandus(elu) on rikas. Sellesse artiklisse mahuvad ainult mõned näited sellest.

Kas Tartus laulab veel ööbik?

Soome rahvusromantikud kohtusid Lydia Koidulaga või tahtsid meenutada Emajõe kuulsaid ööbikuid. Tänapäeval on paljudele soome kirjanikele vaimse eeskuju kehastuseks Jaan Kaplinski.

Üks suurimaid Kaplinski austajaid on kirjanik ning estofiil Juhani Salokannel. Ta on tuntud ja pärjatud Kaplinski, Jaan Krossi ja Anton Hansen Tammsaare loomingu tõlkija ning kirjandusloolane, kes käsitleb Eestit ka oma ilukirjanduslikus loomes.

Salokannel külastas Tartut esimest korda 1967. aastal ning sõlmis suhteid mitme Tartu kirjaniku ja tõlkijaga juba nõukogude ajal. Kaplinskit intervjueeris Salokannel Soome raadio jaoks esimest korda 1970. aastal.

Kaplinski ja soomerootslasest esseisti Johannes Salmise lähedane sõprus ning filosoofiline mõttevahetus on saanud kirjavahetuse kujul kahte raamatusse «Vieläkö Tartossa laulaa satakieli?» (1990) («Kas Tartus laulab veel ööbik?») ning «Ööd valged ja mustad» (2003). Kaplinski ja Salmise kirjavahetust on lugenud ning neile viidanud mõnigi Soome haritlane ja kirjanik.

Ka esseist ning hiina klassikalise luule tõlkija Tero Tähtinen hindab kõrgelt Kaplinskit kui Euroopa esseistika suurkuju. Tähtinen on viibinud kahel korral Soome kirjanduse seltsi residentsis Vanemuise tänaval. Suvel 2013. aastal vestles Tähtinen Kaplinskiga tema Vana-Mutiku talus ning avaldas intervjuu kirjandusajakirjas Parnasso (2/2014). Tutvusin Tähtisega suvel 2014 Tartus ning oleme olnud sellest saadik kirjavahetuses. Tema kirjad lõpevad tihti lausega «Vieläkö Tartossa laulaa satakieli?».

Peamiselt Hiinas elav Tähtinen peatub nüüd kodulinnas Tamperes Pispala linnaosas. Sealt saabus mulle eelmisel kuul e-kirja teel üks spontaanne meenutus seoses Tartuga:

Lehitsesin oma vana päevikut ning leidsin toredaid kirjeldusi mõnelt Tartu reisilt: oli hirmus palav, higistasime botaanikaaias ning Supilinnas, käisin jooksmas Tamme staadionil, kuni mu põlved hakkasid valutama ning sina otsisid mulle massööri maaülikoolist. Kas mäletad veel – «liiga palju sporti»! [...] Küll olid need toredad päevad ning mõnus on meenutada neid novembrikuu uduvihmas siin Pispalas. (Soome keelest H. I.)

Võib-olla Tartu ülikoolis loetakse Bukowskit?

Turu luuletajate parnass Nihil Interit ning Tartu NAK süvendasid suhteid ühisel luule tõlkeseminaril mais 1999 Tartus. Nihil Interiti tollane esimees, n-ö Soome Bukowski Tapani Kinnunen kirjutas kohtumisest reisiaruande, mis ilmus luuleajakirjas Tuli & Savu (3/1999) ning hiljem Kinnuse luulekogu «Alaskan runot» (2001) («Alaska luuletused») lõpus:

Tartus põrkasime kõigepealt kokku põrguinglitega. Kas me ei olegi kuulsas ülikoolilinnas? Võib-olla Tartu ülikoolis loetakse Bukowskit? Igatahes tundus linn olevat väga ilus ning vitaalne. [...] Õhtul oli ametlik esinemine. Uued Eesti luule tippnimed viskasid värsse õhku. Oli surmavalu, oli kitarri saatel laululüürikat, oli Contra. Tema on praegu kõige värskem ning kuumem nimi Tartus. Linalakk ning üldpositiivne huumorisoonega mölakas-avangardist. (Soome keelest H. I.)

Luuletaja J. K. Ihalainen viibis kirjanikuresidentsis Tampere majas 2005. aastal. Tartus tutvus J. K. Ihalainen muu hulgas Kaplinski, Kauksi Ülle ja Aapo Ilvesega ning intervjueeris neid kultuuriajakirja Kirjo jaoks. Tänu nendele kohtumistele on Kaplinski ja Ilves esinenud J. K. Ihalaise juhitud Tampere luulefestivalil Annikin Runofestivaali ning J. K. Ihalaise kirjastus Palladium on andnud välja Lõuna-Eesti luulet.

Hiljem tutvus J. K. Ihalainen ka Jaan Maliniga, kelle kutsel soome luuletaja esines 2013. aastal luulefestivalil Hullunud Tartu. Järgmisel aastal on Malini kord esineda Annikin Runofestivaalil.

Hullunud Tartu 2017. Kristiina Ehin (vasakult), Wimberg, Veronika Kivisilla, Contra, Kristel Mägedi, Heidi Iivari, Artemis Kelosaari (kirjanik Soomest), Aime Hansen, Luulur ehk Jaan Malin (seisab). | FOTO: Silver Sepp

Tihedat koostööd teevad ka luuletajatest festivalikorraldajad Jaan Malin ja Esa Hirvonen: nad ei külasta ainult vastastikku üritusi, vaid koostavad festivali Hullunud Tartu / TartSlämm ja Turu luulenädala (Runoviikko Varsinais-Suomessa) programmi nii, et osa esinejatest kattub. Seega Tartus on nähtud ja kuuldud viimasel ajal palju soome luuletajaid.

Kas siin on alati nii tore?!

Mai 2017. aastal. Prima Vista kirjandusfestival. Istume Soome ühe tuntuma kirjaniku Tuomas Kyröga Illegaardis. Meil on tore seltskond: Soome instituudi tublid tüdrukud ning alati lõbus Mika Keränen. Kyrö esines Tartus teist korda ning tal on kahju, et ta peab jõudma õhtuse lennuki peale. Kui ta ei peaks Prahasse sõitma, jääks ta Illegaardi jooma A. Le Coqi ning vestlema Tartu elust ja spordist.

Kahe päeva pärast olen luuletajate Sanna Karlströmi ja Henriikka Taviga Prima Vista õhtusöögil Ülikooli kohvikus. Pikk laud on täis kirjanikke, lähimad lauakaaslased on Contra ja Makedoonia luuletaja Nikola Madzirov. Karlström ja Tavi on käinud päeval Toomel jalutamas ning teiste kirjanikega Jõmmuga sõitmas. Nad on suurepärases meeleolus.

Luuletajad Henriikka Tavi ja Sanna Karlström ning Heidi Iivari (keskel) vestlevad Soome instituudis Prima Vistal 2017. aastal. | FOTO: Uku Peterson

«Kas siin on alati nii tore?!» hüüab ühtäkki Karlström. Nad ootavad vastust minult. Meil on värskelt meeles ka eelmine õhtu Veinis ja Vines, kus laulsime Kristiina Ehini ja Lauri Sommeri juhtimisel «Kalliolle, kukkulalle ...». «Jah,» naeratan, «see ongi Tartu.»

Karlstömi ja Tavi vaimustushüüet olen kuulnud Tartus nii mitmegi soome kirjaniku suust. Iga kord ei ole olnud meeles rääkida neile, et Tartu võlu on tundnud kümned soome kirjanikud ka enne neid: Olavi Paavolainen, Elina Vaara, Tatu Vaaskivi, Saima Harmaja ja Eino Leino ...

«Ma ei taha siit ära!» olevat luuletaja Eino Leino hüüdnud 1921. aastal Tartus, kus ta tundis elavat nagu paradiisis ning kes leidis hingesugulase eelkõige Henrik Visnapuus. Werneris malet mängides tuli Leinole mõte vahetada Soome kodakondsus Eesti oma vastu. Taotlus sai kirjutatud, aga kummagi riigi president jättis selle Leino meelehärmaks rahuldamata. Leino oli estofiil, kes pühendas Eestile mitu luuletust.

Tänu Soome instituudile ning Prima Vistale on tänapäeva Tartut külastanud kirjanduse superstaarid, nagu Sofi Oksanen, Kjell Westö ja Leena Lehtolainen. Aga Tartusse on leidnud tee ka sellised suured kirjanikud nagu Sirkka Turkka ning Leena Krohn, kes tavaliselt hoiavad avalikkusest eemale oma kodumaal. Mäletan, et üldiselt väga reserveeritud Leena Krohn tundis ennast Tartus ülimalt hästi. Ta kuulubki samasse Krohni kultuurisuguvõsasse nagu Tartus elanud kirjanik Aino Kallas ning folklorist Kaarle Krohn. Soome kirjanikul on tõesti Tartus tore.

Heli Laaksonen (keskel) sõpradega Tartu kirjandusmajas tänavu novembri lõpus. Vasakult Jan Rahman, Järvi Lipasti (Kokla), Contra, Mika Keränen, Urmas Vadi, ees Ilmar Kruusamäe. | FOTO: Heidi Iivari

Heli Laaksonen – luuletaja, kes leidis oma keele Tartus

Sel teisipäeval kogunesid tartlased Tartu kirjanduse majja kuulama Soome nüüdisaegse murdeluule superstaari Heli Laaksost (snd 1972). Tema uue luulekogu «Ole ise» (Eesti Keele Sihtasutus, 2017) on koostanud ja tõlkinud hiiu keelde Järvi Lipasti (Hiiu juurtega Kokla). Peale hiiu keele kuuldi elujaatavaid ning absurdihuumoriga luuletusi ka Laaksose emakeeles Edela-Soome murdes ning Jan Rahmani tõlkes võru keeles.

Laaksosel on olnud tihedad suhted Tartu ja selle loomeinimestega juba 25 aastat. Kui ta 1990. aastatel õppis Tartu ülikoolis, tutvus ta NAKi kirjanikega – neist Jan Rahman, Contra, Urmas Vadi ja Mika Keränen olid tulnud kohtama Laaksost teisipäeval ka kirjanduse majja. Tänu NAKile ning eriti Rahmani võrukeelsetele luuletustele avastas noor soomlanna just nimelt Tartus, et tema oma murre sobib kõige paremini tema luulekeeleks. Peagi sündis Laaksose ja Rahmani ühine murdeluuleraamat «Maapuupäiv» (2000).

Paljud Tartus sündinud luuletused on leida Laaksose esikluulekogust «Pulu uis» (2000). Eesti keelest ja kirjandusest ammendab Laaksonen inspiratsiooni tänapäevalgi. Näiteks ühe tema luulekogu nimi «Sulavoi» (2006) tuleb sellest, et Laaksosele meeldis rohkem eestikeelne kui soomekeelne sõna voisula. Laaksonen on kirjutanud ka Soome esimese murdeaabitsa «Aapine» (2013) Eesti murdeaabitsate ning eriti Contra ja Nemvaltsi «Poiste aabitsa» (2010) eeskujul.

Laaksose murdeluule ning särav esinemine tekitasid Soomes tohutu huvi juba esikteose ilmumisaastal. Nüüdseks on Laaksose viit murdeluulekogu müüdud juba üle 200 000 eksemplari ning luuletaja esinemised on tihti välja müüdud.

Järvi Lipasti tõlkis eksklusiivselt Tartu Postimehe lugejate jaoks veel ühe Laaksose Tartus kirjutatud luuletuse, mida kogumikus «Ole ise» ei ole, seekord eesti kirjakeeles:

TUVI UJUS

Tuvi ujus

Kõndisin mööda saabastega kassi saabastega.

«Kuidas preilil läheb?»

huikas tuvi.

Mõtlesin just ütlema hakata et

ööd on siin kole külmad

kui ta pidi jälle sukelduma.

Hurdakoer sulistas lähemale

teatama, et ujumistund on läbi.

Tagasi üles