Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Kõre: koalitsioonileping iseendaga

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Kristjan Teedema

Kui püüda mingil moel üldistada värskete kohalike valimiste tulemust, siis ilmselt on olukorda kõige täpsemalt kirjeldav hinnang antud artikli pealkirjas.

Mõnelgi pool koalitsiooni lihtsalt pole. Pole ka koalitsioonilepingut. Sisuliselt on selline seis ka Tallinnas. Teisalt on ta (koalitsioon) tugevalt ühele poole kaldu. Nii nagu Tartus. See teeb nii koalitsioonide kui -lepingute hindamise keeruliseks ürituseks.

Samas on rohelised Tallinna koalitsioonileppes taastuv­­energia, taaskasutuse, ühistranspordi jms teemade päevakorda tõstmisega andnud hoopis tugevama poliitilise signaali, kui Keskerakond Tartu leppe kaudu. Ka see, et pealinnas kavandatavatele suurtele ettevõtmistele on külge pandud lipik «Tehakse koos riigiga», pole poliitika vaatenurgast tähtsusetu nüanss. Rohelistel on niimoodi näiliselt käsi sees riigi poliitikas. Tegelikult on ja jääb Tallinna arendamise aluseks linna arengukava!

Keskerakonna ja roheliste allkirjastatud paber seda ei tühista, kuigivõrd ei muuda ning seetõttu ei takista ka elluviimist!

Tartu koalitsioonilepinguga on hoopis teine lugu. Teda ei saa kuidagi ambitsioonituks nimetada. Lõpmatu hulk suuri, keskmisi ja väikesi tegusid, neljarealisest Tartu-Tallinna maanteest ning kiirelt Riiga ja Tallinna viivatest rongidest, ida- ja põhjaringteest, Tiksoja, Marja ja Vaksali tänava sillast kuni jalgrattaparklateni korrusmajade juures ja leedpirnideni tänavalaternates.

Kogu leping on täis pikitud kõlavaid sõnu: innovatiivsus, teaduspõhisus, jätkusuutlikkus, digitaliseerimine, spin-off, start-up. Vististi peavad need lugejas tekitama emba-kumba, kas aukartust või lugupidamist. Aga kuidas seda innovatiivsust mõõta kavatsetakse?

Et küsimus oleks arusaadavam, toome näite Tallinna arengukavast. Selles on võetud suund täielikult e-teenuste kanalite kaudu osutatavate teenuste arendamisele (teenuse osutamine ilma ametniku otsese sekkumiseta).

Mingeid selliseid lihtsaid tugipunkte ühe, teise või kolmanda kõlava põhimõtte mõistmiseks Tartu koalitsioonileping ei paku. Püüdes pikka ettevõtmiste loetelu kalendrisse paigutada, tekib tundmus, et kirja on saanud pigem kahe kohalike valimiste tsükli jagu lubadusi.

Kui tulevikuga tundub asi selge olevat (ilmselgelt jääb üks osa kirjapandust ajavahemikul 2017–2021 tegemata), siis keerulisemad on lood minevikuga. Kaks suurimat lähiminevikust pärit ettevõtmist – tartlasi jalgrattaga liikuma meelitav kergliiklusteede võrgustik ja noorte perede tööd ja elu lihtsustav lastehoiukorraldus – on jäänud poolde vinna.

Tohutu kvantiteediga, 100 kilomeetri kergliiklusteede ehitusega, ei kaasnenud vajalikku kvaliteeti. Näiteks, et omavahel oleksid seotud suuremad töö- ja elamualad. Et jalgrattatee viiks turvaliselt kodust koolimajani jms. Lastehoiukorralduse seis nõuab hoopis pikemat arutlust ja jätame selle teema praegu kõrvale.

Eelnenud arutlusest võis lugeja aru saada, et pooleli ettevõtmiste lõpetamisest koalitsioonilepe vaikib!

Teiseks hakkab Tallinna koalitsioonileppe kõrval silma tagasihoid­­likkus rahastamisallikate selgitamisel: milliseid ettevõtmisi rahastatakse Euroopa Liidu, riigi- või kohalikust eelarvest.

See pole ju ainult enda võõraste sulgedega ehtimise ja tegelikust palju võimekama mulje jätmise teema. 2021. aastal algaval uuel ELi finantsperioodil jääb meil üks osa seni Brüsselist tulnud rahast, ühte­­kuuluvusfondi eraldised, tulemata! Me pidime euroraha kasutama niimoodi, et see edendaks tulevikus meie majanduskasvu. Kuidas me oma majanduskasvu siis jalgrattateedest – need on ehitatud ühtekuuluvusfondi rahaga – välja pigistame?

Kolmandaks on kindlasti huvitav, kelle nägu koalitsioonilepe on.

Kahe volinikuga valimisliit on koalitsioonilepingusse kirjutanud kohustuse tegelda 40–50 miljonit eurot maksva universaalhalliga. Eelmise kümnendi kogemuse järgi vastab see linna ühe-kahe aasta investeeringukulutustele.

Kas plaanitakse rahastada veel mõne äriplaani koostamist, saada ettevõtmise osanikuks maa eraldamise kaudu, ehitada maja valmis või tegutseda mingi neljanda skeemi järgi, ei ole võimalik mustvalgest tekstist välja lugeda.

Nii et kas tegu on näokujunduse või mainekujundusega, seda on võimatu öelda.

Kui otsida Keskerakonnale ainuomaseid mõttevälgatusi, jääb sõelale ööpäevaringse lasteaia loomise plaan. See on väga vastuoluline kavatsus. Nõukogudeaegsest kogemusest on teada, et mõni laps jäi sellisesse hoidu viieks, mõni ka kõigiks seitsmeks ööpäevaks nädalas. Ja ükspuha, kuidas me tollast kogemust ei ilusta ja tänapäeva oludes mineviku kordumist võimatuks peame: sisuliselt oli/on tegemist lastekodusarnase asutusega.

Me pidime euroraha kasutama niimoodi, et see edendaks tulevikus meie majanduskasvu. Kuidas me oma majanduskasvu siis jalgrattateedest – need on ehitatud ühtekuuluvusfondi rahaga – välja pigistame?

Kui nägude juurest minna sisu juurde, siis on koalitsioonileping päris kindlasti kaldu kultuuri ja spordi poole. Ainuüksi loetelu nendest majadest, mille vundamenti, seintesse ja katusesse läheb maksumaksja raha, võtab terve lõigu jagu ruumi.

Esmalt muidugi Keskpargi asemele kavandatud kõigi ja kõige maja (ajakohane, väärikas ja innovaatiline, kõigile tartlastele vaimseid, kultuurseid ja meelelahutuslikke tegevusi võimaldav maja – tsitaat koalitsioonileppest), siis seltsimaja, (Uue) teatri maja, (Maarja) kiriku maja, lennukiangaar-maja, (ülikooli) spordimaja, jalgpallimaja jne.

Lisaks ehitised, mille puhul on sõnaosa -maja meelevaldne kasutada: laululava, vabalavad jne. Kultuurivaldkonna lubadusi jagub lisaks sellenimelisele peatükile ka lepingu teistesse osadesse. Tundub, et tegu on võimsa ettevalmistusega, võistlemaks Euroopa 2024. aasta kultuuripealinna tiitlile.

Allakirjutanu põgus käik 2017. aasta Euroopa kultuuripealinna Paphosesse jättis küll mulje, et seal ei teinud kultuuri majad, pigem oli iga kultuuripealinna elanik kultuuritegija. Palju oli kogukondadele mõeldud üritusi ja üks programmis esiletõstetud teemasid oli kogunisti kaasamine!

Refereeritud koalitsioonileppe kultuuripeatükk on nii helde, et kriitika tundub sobimatu. Paraku pole kõik leppeosad võrdsed. Näiteks sotsiaalhoolekande kohta võib öelda, et seda on kavandatud Brüsselis.

Kõigi kirjapandud lubaduste (kolm uut perearstikeskust, uued peremajad psüühikahäiretega inimestele, Rahu 8 sotsiaalmaja remont) täitmisel on suuremal või vähemal määral mängus ELi toetusraha.

EKRE hirmud, et meie elu ei juhi mitte Helme Toompeal, vaid Juncker Brüsselis, on Tartu koalitsioonileppes must valgel nähtaval.

Üks väheseid kavatsusi, mille taga võib aimata kohalikku raha, on ebamäärane formuleering partneri otsimisest hooldekodu rajamiseks. See udujutt viib mõtte paar kuud tagasi avalikuks tulnud grupi nooremapoolsete oravate äriideele – plaanile rajada Eestisse euroopalike pansionaatide võrgustik.

Paraku on sellel kaval ainult üks viga: kuni hoolekannet Eestis ei rahastata euroopalikult, on euroopalik hoolekanne Eestis võimatu.

Tuleme lõpetuseks tagasi arengukava juurde. Enne laialiminekut kehtestas Tartu volikogu eelmine koosseis uue arengukava.

Selle kultuuri käsitlevas osas on näiteks 68 kaalukat punkti. Sugugi mitte kõik, isegi mitte pool arengukava taotlustest, ei kattu koalitsioonileppes antud lubadustega.

Siit tekibki küsimus, kellele ülepealkaela peale ametnike seda dokumenti (arengukava) vaja on. Mida tunnevad eksperdid, kes selleks kulunud töötundide arvel oleks midagi püsikindlamat saanud luua. Oma ettepanekuid teinud kaaslinlastest rääkimata.

Sest korraldame ju alates 29. oktoobrist elu Tartus mitte enam arengukava, vaid Reformi- ja Keskerakonna koalitsioonilepingu järgi.

Tagasi üles