Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mari-Liis Pintson: tige Napoleon ja nurka pissinud kutsikas

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Margus Ansu

Sattusin hiljuti tipptunnivälisel ajal ühte kauplusse, mis püüab oma sisekujundusega luua külastajates glamuurset ja hingepaitavat tunnet. Paistis, et olin seal üksi, nagu Palle, kes end ühel hommikul inimtühjast maailmast leidis. Ühtäkki lõikas vaikuse läbi kellegi räuskamine kõrvalruumis.

Nägin, et marutsejaks on kaupluse juhataja. Vaatasin seda üle keenud mehikest ja kujutasin ette, kui hästi sobiks talle kätte marssalikepike või pähe Napoleoni kaabu. Vaatasin ka neid muidu alati rõõmsameelseid müüjaid, kes nüüd, ninad norus, seda epistlit kuulasid ja tardunult paigal seisid.

Seda tragikoomilist (sest tige mehike ajas mind tõesti turtsuma) vaatemängu jälgides meenus paari aasta tagune kokkupõrge toidukaupluses, kus natukene kõrgemat sorti ülemus töötaja peale karjus. See vaene naine vajus iga sõna järel järjest enam kössi, nii et kartsin juba, et varsti on ta poepõrandal käpuli. Tema kehahoid meenutas kutsikat, kes on mitu tundi tagasi tuppa loigu teinud ja ei saa nüüd aru, miks peremees tige on, ent igaks juhuks tõmbab ta saba siiski jalge vahele.

Seda oli paha vaadata. Astusin räuskajale vahele ja esitasin talle tema käitumise kohta mõne küsimuse. Piinlikult silmi maha lüües trampis ta taharuumi, et end koguda ja ilmselt oma alam hiljem taas ette võtta.

Meenus ka ühe Tartus asuva tehase ülemus, kes viskas töötingimuste üle nurisevatele liinitöötajatele argumendi, et olgu nad õnnelikud, sest Hiinas rabavad inimesed päev läbi tööd kausikese riisi nimel.

Ent oot, kas praeguses Eestis, kus töökäsi jääb järjest vähemaks, tööpuudus on kõigi aegade madalaim ja iga inimest, kes vähegi oma tööd teha oskab, tuleks kümne küünega enda juures hoida, saavad tööandjad tõesti endale veel kupja moodi käitumist lubada?

Ja isegi kui saavad, siis kus on töötajate väärikus, et nad lasevad end sedasi kohelda?

Eesti maaülikooli ergonoomikaprofessor Eda Merisalu võttis äsja sõna tööstressi ja töövägivalla teemal: 40 protsenti Eesti töötajaist arvab, et enim esineb töökiusamist just ülemuste poolt.

Siis ei maksa ka imestada, et koolikiusamine ei kao kusagile, kui vanemad annavad oma järeltulijaile suurepärast eeskuju: on ise ülemustena Napoleonid või tõmbavad hoopis alandlike töötajatena saba jalge vahele ja lasevad endale verbaalselt nuuti anda.

Tööandjaile võiks mõtteainet pakkuda OSKA kutseoskuste uuring, mille järgi polegi uuel põlvkonnal töökoha valiku peamine tegur enam palk, vaid sootuks midagi muud, mille saavutamine nõuab inimlikkust ka tigedatelt väejuhtidelt.

Tagasi üles