Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kuhu tormad, Eesti laulupidu?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Uno Uiga oma toas, mille seinu katavad aukirjad, vimplid ja medalid. | FOTO: Kristjan Teedema

​Koorijuht Uno Uiga mainis kunagi, et «kui mehed on üle 70, siis nad ainult piiksuvad», aga tema enda hääl kõlas küll sügavalt, kui ta sügise hakul (91 aasta vanuselt!) helistas ja külla kutsus.

Viiekorruseline maja Uuel tänaval, kolmas korrus … Maestro viipab tahapoole, väikesesse kaptenikajutiga sarnanevasse tuppa, mille kõiki seinu katavad nagu kirevad samblikud puud aukirjad, vimplid, märgid-medalid. Et ajakirjaniku klade lauale mahuks, tuleb arvuti tahapoole lükata ja siis sõnab teenekas koorijuht: «Tõnu Kaljuste soovitas, et Uno, sa pead midagi oma elust kirja panema!»

Olime tutvunud 1997. aastal Postimehe Tartu toimetuses, kuhu Uno Uiga sisse astus, valmistrükitud kontserdiarvustus käes. Need lood jõudsid kõik lehte ja enamasti leidus neis ka mõni kriitiline noot, üleskutse veel suuremale pühendumisele ning mitte kunagi lauskiitus.

Igaüks võib selles ise veenduda, kui võtab kätte tema muusikaartikleid koondava raamatu «Elage ja häälitsege täie rinnaga» (2000). Teose lõppu trükitud elulugu hüppab aga teatud aastatest teise maailmasõja järel suure kaarega üle. Just neist aegadest hakkabki Uno kõnelema …

• • •

Oli 21. september 1944, Saksa sõjavägi taganes Eestist.

Olime Krivasoost tulnud Jänedale. Hakkasime mitme mehega minema vanal Narva maanteel, kui üks auto pidas kinni …

Vangidena ehitasime Belomori kanalit Laadoga ääres, näljas ja külmas. Hommikul viisime barakist surnud välja Laadogale. Mähkisime teki sisse, neljast nurgast kinni ja lumme. Kevadel vajusid nad läbi lume põhja.

Septembris 1946 oli jutt, et saame koju, jõudsime Narva ja siis Tapale.

Loomavaguni juurde tulid kahele poole püssimehed, täägid küljes. Mõtlesime, et nii küll koduminejaid vastu ei võeta. Üks Tapa poiss oli vagunis, ta ütles, et teab teed – paneme minema. Läksimegi kolmekesi vagunite vahelt teise tee peale, kolmanda tee peale, kust rong läks. Vagunid tegid lõk-lõk ...

Läksime Tapa poisi koju, võeti vastu kui oma poegi. Keegi töötas seal täitevkomitees ja kolme päeva pärast saime dokumendid. Filtratsioonilaagrist vabastatud elama asumiseks Tartu linna, oli mulle kirjutatud. Pitsat. Öeldi: mine nüüd koju ja ära siia enam kunagi tagasi tule. Pärast selgus, et meid oleks viidud tööpataljoni, Sillamäed ehitama.

• • •

Mul olid veel Saksa säärikud jalas, kui Tartu jõudsin.

Tahtsin õppima minna muusikakooli. Seal lauluõpetaja Udo Topman luges mu vihikulehele kirjutatud elulugu ja ütles: «Need, kes Saksa sõjaväes olnud, õppida ei tohi, aga too mulle homme uus elulugu!»

Kirjutasin siis, et õppisin poeglaste gümnaasiumis, ei muust.

«Vaat see mind rahuldab!» ütles Udo Topman järgmisel päeval. «Aitäh! Mine tundi!»

Kaks aastat kestis see õppimine ja keegi midagi ei teadnud. Järsku ühel hommikul kell kuus kaks sõdurit kodu ukse taga Raatuse tänaval. «Desertöör! Sillamäelt ära põgenenud!»

Viidi püssimeeste vahel staapi, seal probleem – korrapidaja ohvitser ei leia nime ega vajalikku paberit üles. Mina räägin: ei ole ära põgenenud.

Ohvitser ei leidnudki pa­­berit ja lõpuks andis mulle 10 rubla – tagasisõiduks. Pidin koos sõduritega sõitma Sillamäele!

Õhtuks jõudsin koju, nagu niuhti Sillamäel käidud.

Pass oli aga ära võetud. Läksin miilitsasse, seal öeldi: vaata milline pätt – ilma passita! Mina nõudsin passi tagasi ja tänase päevani ei ole enam selle asja pärast tülitatud.

• • •

Õppisin muusikakooli viimasel kursusel, kui tuli mobilisatsioonikutse Nõukogude armeesse. Läksin komisjoni, kõnelesin seal, et õpin viimasel kursusel ja viiuliga ma võitlema ei lähe – kas pikendust saaks? Muidu läheb haridus käest ära!

Kapten Heino Klaassen istus seal kitsa laua taga, rääkis eesti-vene segakeelt ja täitis ankeeti (Heino Klaassen, hilisem Karlova kooli direktor, Venemaa eestlane, oli olnud Nõukogude armee kaadriohvitser – toim).

Olen sündinud 21. novembril 1925, aga tema kirjutas ankeeti, et 25. novembril 1921. Võib-olla ta ei saanud minust ka aru. Helistas kuhugi ja selgus, et ma polegi kõlblik.

Läksin selle ankeediga passilauda, sain uue passi. Nüüd oli mul kaks passi taskus. Kui vaja, näitasin üht, teinekord teist. Probleeme kellelgi polnud.

• • •

Uno abikaasa Endla pakkus juttude vaheajal jäätist ja Uno kinkis oma Tartu poistekoori CD «Vanad sõbrad». Sirutasime selga ja saime paari nädala pärast uuesti kokku.

Nii kulgesid need jutuajamised Uuel tänaval, kuni viimaseks jäänud kohtumisel ütles Uno Uiga, et tahab kõneleda laulupidudest. Ta pealkirjastas selle teema «Kuhu tormad, Eesti laulupidu?».

• • •

Meie laulupeod algasid orjusest vabanemisega. See on omaette suur pidu. Suur sündmus, mis on inspireerinud heliloojaid, dirigente, koore. Sõna «laulupidu» ei ole tõlgitav võõrkeelde. Laulupidu on püha.

Mis aga praegu – rokklaulupidu, punklaulupidu, vokaalkultuur ei mahu sinna sisse. Joomapidu on ka pidu. Laulupidu on aga laulu kunstiline kujundamine.

Oli meil noortelaulupidu, mil kõva massilaulu mekk juures. Võiks öelda noortelaulu pidu.

«Suu laulab, süda muretseb» – see peaks olema meil motiiviks, mõeldes juubelilaulupeole.

Laul on hingamine, nagu puhkpillimäng, mida on vaja õppida. Õpid tooni tekitama ja ise sellest rõõmu tundma. Telesaates aga laps kireb kui kukk ja saatejuht ütleb: tubli, hästi läks!

Praegu on asjad vales järjekorras, kõigepealt trampimine, siis hääl. Kui ema laulis, kiigutas hälli, laulust tuli see liigutus.

Laps on emotsionaalne, kapriisne ja hell. Mudilaskoor on kõige tähtsam, sealt hakkab kõik peale.

Tagasi üles