Reno Laidre: Tartu paistab raekojast teisiti

Tartu abilinnapea Reno Laidre.

FOTO: Margus Ansu

Endine Tartu maavanem Reno Laidre kandideeris valimistel Elvas, oli seal Reformierakonna vallavanemakandidaat ja sai 163 häält. Ometi on ta nüüd hoopis Tartu värske abilinnapea.

Mida on elvalased kaotanud sellest, et te ei läinud vallavanemaks, ja tartlased võitnud, et tulite siia abilinnapeaks?

Olen omavalitsustes töötanud 12 aastat ja maavanemana kuus aastat. Olen sarnaste valdkondadega nagu Tartus kokku puutunud mitmes omavalitsuses: Karula ja Rõngu vallas, Elvas linnapeana töötanud. Tartus on ilmselgelt töö intensiivsem, huvi arendajatel ja erasektoril suurem, kodanikud ärksamad ja laiema silmaringiga.

Tartu täidab Eestis olulist rolli, keegi ei kahtle, et see on kõige elamisväärsem linn. Ka on tal Lõuna-Eesti keskusena Tallinna tasakaalustav roll ning Lõuna-Eesti tunnetust on minu tulekuga linnavalitsusse lisandunud. Olen Tartu maakonna risti-põiki läbi käinud ja need teadmised kuluvad ka ära.

Ma ei saa öelda, et Elva on midagi kaotanud. Elva on saanud vallavanema, kes kogus minust rohkem hääli ja on põline Elva elanik.

Kas pole valijate petmine kandideerida ühes omavalitsuses ja minna tööle teise? Aivar Riisalu näide on meil ka kõrval.

Tuleb olla täpne, mis valimised need olid. Reformierakond ütles küll, et mina olen vallavanemakandidaat, aga tegelikult valiti ikkagi volikogu. Nimekirja teise numbrina sain erakonna kolmanda häältesaagi, noh, rahvas pigem toetas Toomas Järveoja vallavanemana.

Kuidas saab olla nii, et inimene elab Tartus Tammelinnas, aga kandideerib Elvas? Kohalike valimiste kandidaat peaks olema kohalik inimene. Tõsi, poliitturism on laialt levinud.

Nojah. Olen pärit hoopis Valgamaalt, esimesed aastad elanud ja töötanud seal. Perekondlikel põhjustel kolisin Tartumaale, olen elanud Rõngus, siis Elvas, kus ka töötasin. Nüüd olen Tartu elanik ja tükike minust on jäänud Elvasse. Soov seda piirkonda edendada oli siiras. 

Tartus juhtub palju põnevat, mis maavanema töölauale ei jõudnud.

Kelle juures te Elvas siis paberite järgi elate?

Jätan selle avaldamata. Sissekirjutus on Tartus Kulli tänavas.

Kas Tartusse tulite parema palga järele või koguma poliitilist kapitali riigikogu valimisteks? 

Kumbki pole õige. Kui nõusoleku andsin, ei olnud keegi palgast rääkinud, tuli üllatusena, et see nii suur on.

Kui linnavalitsus oleks valmis töötama ka väiksema palga eest, kas pole siis palgatõus mitte põhjendamatult suur?

Ei oska kommenteerida. Oluline on, et inimesed raekojas teeksid tööd südamega ja hästi. Majandusel läheb hästi ning on väga suur oht, et oskused ja kogemused ostetakse avalikust sektorist üle erasektorisse. Mõistlik investeering on hoida parimad spetsialistid linna teenistuses valimistest valimisteni.

Kui tulla küsimuse alguse juurde tagasi, siis valikuid mõjutas isiklik elu ja loogiline on töötada seal, kus elad. Tartu elanikuna olen olnud aktiivne ja soovinud linnaruumi arendada palju aastaid. Olen teinud nalja, et küllap on mulle linna heakorratelefonile helistamiste pärast koodnimigi pandud. Olgu liiklusmärgid vales kohas, võsa kõnniteel või jäätmed vedelemas.

Pedant või kontrollifriik?

Ei üht ega teist. Ootaksin abilinnapeana kodanikelt samasugust aktiivsust. Meil on sadu ametnikke, aga linnas elab 99 500 inimest ning kui kõik panustaksid linnaruumi arendamisse, suudaksime seda teha märksa paremini. Ka kõige püüdlikum ametnik ei jõua igasse nurka.

Mille poolest erineb maavalitsusest paistnud Tartu sellest, mis paistab raekojast?

Erinevad küll. Maavanema töö oli seotud probleemide lahendamisega, vaidlused planeeringute üle, ettekirjutused ja nende täitmised, positiivne areng jõudis minuni pigem isikliku elu või meedia kaudu. Tartus juhtub palju põnevat, mis maavanema töölauale ei jõudnud. Iga päev on toonud positiivseid teadmisi.

Näiteks eile?

Oli sadamaala planeeringukonkurss, kuhu laekus 12 kõrgel tasemel tööd. Huvitav oli valdkonnaspetsialistidega koos töötada ja kuulata, kuidas nad põhjendavad linnaruumi arengut. 

Milline peaks olema see uus linn sadamaalal? Praegu on turg, teater ja palju tühjust.

Ennatlik oleks öelda. Kesklinna maa on atraktiivne ja kallis. Oleks palju investoreid, kes seal kohe elamuid ehitada tahaks. Minule tundub oluline, et turg oleks seal edasi. Küsimus on aga, kuidas turg näeks välja atraktiivne ja sobiks tuleviku Tartu keskkonda. 

Mis ettevalmistus on teil arhitektuurivõistlusi juhtida?

Hariduselt olen füüsik, inseneripoolega olen kokku puutunud. Füüsikateadmised on oluline baas, et mõista, kuidas asjad toimivad. Kas ma suudan ilu, graatsiat ja disaini sinna juurde pakkuda, siis seda mitte. Selleks on meil arhitektid, teised loomeinimesed ja head spetsialistid osakonnas. Võime hinnata, kas asjad sobivad või ei, on mul oma arvates olemas. 

Kuidas pidada arhitektuurivõistlust nii, et professionaali silm naeraks, aga ka tavainimesele tunduks tulemus tore.

Loomeinimesed kavandavad, pragmaatikutena peame valima lahenduse, mis on sobilik ja realistlik. Tuleb valikut selgitada ka kodanikele ja küsida nende arvamust. Kui tekib harmoonia, siis ongi hästi. Kui kodanikele kuidagi ei sobi, siis tuleb argumendid läbi vaadata ja võibolla protsessi pöörata. Kasvõi valida mõne teise tööga kompromissi.

Lina tänavas on otsitud kaua kompromissi, praeguseks näib, et sellele miljööalale, kus kaaluti ka kaitsestaatust, ei jää algsest hoonestusest midagi alles.

Kõik need diskussioonid on peetud enne minu raekotta jõudmist, oleksin ettevaatlik ega ruttaks kommenteerima.

Kas füüsikusilmale on seal ilu, mida hoida?

Jaa, aga välja pakutud lahendus säilitab ju vana arhitektuuri elemendid. Visuaalselt tahetakse teha kaunis sarnast varianti. Küsimus on konstruktsiooni materjalis fassaadi taga. Minu arust avalik arvamus ei ühtinud arendaja soovidega, soov oli palju rohkem säilitada. 

Minu meelest on seal kaasamise kogemus jätnud avalikkusele tühjad pihud.

Nii olla ei tohiks. Pigem on linnast häid näiteid, kus kaasamise abil on saavutatud asju, mida inimesed tahavad. Lina tänava teema tuleb veel käsitlusele.

Mis küll võiks Holmiga saada?

Olen veel naiivselt optimistlik ja loodan, et võidutööd võiks saada realiseerida.

Kas olete valmis ära sööma oma mütsi, kui koalitsiooni lubadus ehitada kesklinna kultuurikeskus ja kujundada Kuperjanovi 9 seltside majaks, on 2021. aastaks täidetud?

Mina küll ei luba mütsi ära süüa, et mõlemad tulevad. Kuperjanovi 9 ei sõltu meist. Mul on endise riigitöötajana isegi natuke häbi, et riik ei suuda mõistliku aja jooksul ja avalikkusele vajalikku otsust ära teha. Öelda, et omavalitsus peaks oksjonil konkureerima olukorras, kus ühtki otsust ei saa teha salaja ... riik peaks tegema pragmaatilise valiku ja ära otsustama. Riik võiks ülesande täitmiseks vara omavalitsusele üle anda ka tasuta, mis ei ole sugugi erandlik praktika.

Kultuurikeskuse ehitamiseks on Reformierakond saanud valijatelt signaali, et see võiks olla mõistlik objekt ja tuleks valmis teha.

Kas pole liig julge tõlgendus, et hääletati kultuurimaja üle? 

Võibolla jätsin vale mulje, aga see oli sealhulgas. Lubadused on olnud suure meeskonna töö, on vaadatud, kus on kitsaskohad. Võib muidugi remontida muuseumi, öelda raamatukogule, et katsu hakkama saada, ja noortele, et olete siin ja seal, aga kui tuua need kokku, on sünergiat. Pikalt on olnud mure, et linna süda vajub laiali, on vaja seda tuksuma saada ja kultuurikeskus võiks sellele kaasa aidata.

Staadioni 48 hoone on uskumatult atraktiivses kohas, aga muinsuskaitse all ja raske kohandada. Varasem praktika on näidanud, et kui on enam-vähem võrdne valik, kas lammutada kapitaalremontides pool vanast hoonest või ehitada uus, oleme jõudnud uue ehitamiseni, saad täpselt, mida soovid.

Mis pagana pärast peab siis restaureerima nõukogudeaegseid tüüpkoolimajasid? 

Eeldan ja arvan, et koolimajades on ka praegu üht-teist tehtud.

Mis Raatuse koolist peale kandekonstruktsiooni alles jäi?

Huvitav küsimus tõesti.

Loen ette Päevalehe küsimuse aastate tagant: «Aastal 1999 valiti sind Mister Estonia I printsiks. Miks sa ilumaailma pidama ei jäänud?»

Eks noored inimesed on elus igasugu asju teinud. Ma ei kavatsenud ilumaailma sukelduda, aga seikluste kaudu ma sellele konkursile sattusin. Ei saa öelda, et oleks kahjuks olnud. Konkurss oli pikk protsess, kus inimesi hariti, kuidas olla viisakas. Neil missi- ja misterikonkurssidel on imagoloogiliselt halb maik, et valitakse kedagi, kes on väga ilus. Meestel oli intellektuaalne pool ja kombestik ka tähtis.

Aga kui palju Robinsonide telesarja veel meenutatakse?

Oli põnev seiklus. Nõukogude ajal ei saanud välismaale ja kui Eesti taasiseseisvus, olime liiga vaesed, et reisida. Oli võimalus minna näha maailma. 34 päeva olin mängus, 16 päeva oli aega Malaisiat avastada. Samamoodi sõjaväes käik ülikooli ajal kolm suve järjest andis hariva kogemuse. Need on kõik minust parema inimese teinud.

RENO LAIDRE (40)

  • Tartu linnaplaneerimise, maakorralduse, ehituse ja arhitektuuri abilinnapea.
  • Sündinud Valgas, lõpetanud seal gümnaasiumi matemaatika-füüsika eriklassis, Tartu ülikooli lõpetas füüsika erialal 1999. aastal ja maaülikooli sotsiaalteaduste magistriõppe ökonoomika ja ettevõtluse alal 2011.
  • Töötanud Karula abivallavanemana, Rõngu vallavanemana, Elvas abilinnapea ja linnapeana, aastatel 2011–2017 Tartu maavanem. 
  • Reformierakonna liige aastast 2001.
  • Eesti kaitseväe lipnik.
  • Abielus, viieaastane tütar.
Tagasi üles