/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/11/29/7361743t1h21ed.jpg)
- Sotsioloog küsitles õdesid meeste- ja naistevaheliste suhete teemal haiglas.
Ega Katri Lamesood akadeemilistes ringkondades aastaid tagasi eriti hea pilguga vaadatud, kui ta teatas, et tema doktoritöö hakkab puudutama seksuaalset ahistamist.
Soo- ja võimumängud ehk Sina ju mulle ei anna (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Olen kogenud, et ka uuritavate teemade seas valitseb hierarhia. Loomulikult me võiksime hambad ristis jätkata traditsioonilise perekonna uurimist, aga …» kommenteeris ta. «Nüüd on olukord muidugi teine. Ning oleksin ma ainult osanud arvata, et mu töö saab valmis ajal, mil ühiskonnas ahistamisteema sedavõrd kõnekas on!»
Loeng õdedele
Ajend, miks Katri Lamesoo seksuaalse ahistamise teema Eesti õdede näitel üldse ette võttis, on pärit kümnendi tagant.
«See tuli naljakalt,» alustas ta. «Minu endine ülemus ja kolleeg sotsioloog Anu Laas oli palutud õdede ette rääkima ahistamisest. Ma läksin temaga kaasa. Anu valmistas seda loengut hoolega ette, tuhnis kirjanduses. Uurijad on tõepoolest leidnud, et õenduses esineb ahistamist kõige rohkem, ja sel on palju põhjusi.»
Katri Lamesoo selgitas, et õde esindab väga traditsioonilist, naiselikuks peetavat ametit, mille juurde kuulub ühest küljest hoolitsemine ja teisest küljest arstile kuuletumine. Õe ameti paradoks seisneb veel selles, et õdedelt eeldatakse hoolitsemist samal ajal, kui ühiskond keeldub hoolitsemist väärtustamast. On autoreid, kes on haigla hierarhiat võrrelnud perekonna hierarhiaga – arst on nagu isa, õde nagu ema ja patsient justkui nende laps…
Katri Lamesoo sõnul on selles teemas palju tasandeid, ja need kõik puudutavad meeste ja naiste vahelisi suhteid laiemalt.
Ettekanne algas. Õed istusid ja kuulasid, aga hakkasid seejärel sosistama ja nihelema. Lektor Anu Laas nentis, et tema vahendab ju ainult teaduskirjanduses öeldut, ning küsis, millised on siis nende kogemused. Õed olid kuidagi väga hämmingus ja vastasid ebalevalt, et nojah, ikka on kogemusi.
Katri Lamesoo arvab tagantjärele, et õdede segadus võiski olla tingitud nende arusaamatusest, et mida seal ikka arutada ning et kas neile tuldigi rääkima sellest, mis igapäevaelus nii tavapärane on.
21 intervjuud
Oma doktoritööks intervjueeris Katri Lamesoo 21 õde kuuest haiglast ja viieteistkümnest osakonnast.
Kõigepealt saatis ta hulga kirju kliinikumi õdede töömeilidele, need jäid enamasti vastusteta. Siis kasutas ta lumepalli meetodit ehk leidis tuttava õe ja palus, et too saadaks sama palve edasi oma tuttavale kolleegile.
Samuti helistas kliinikumi ülemõele, ja pidas temaga nõu.
«Kuidagi tuli jalg ukse vahele saada,» kirjeldas ta. «Ma ju teadsin, milline oli ühiskonna suhtumine meeste ja naiste võrdõiguslikkuse teemadesse kümme aastat tagasi. Ma teadsin ka välisuuringute põhjal, et on üsna tavaline, et inimesed räägivad mingi loo, kuidas neid on ahistatud ning siis ütlevad, et tegelikult polnud see mingi ahistamine…»
Intervjueerimisel kasutas Katri Lamesoo meetodit, kus andmete analüüs algab samal ajal andmete kogumisega ja kus iga tehtud intervjuu on ühtlasi järgmise aluseks.
See tähendab, et uurija asus endale looma kontseptuaalset raamistikku sellest, millest intervjueeritavad olid talle juba rääkinud. Kui uurijal tekkisid juba mingid hüpoteetilised seosed kategooriate vahel, siis nende seoste kehtivust püüdis ta igas järgmises intervjuus üle kontrollida.
Doktoritöö seksuaalsest ahistamisest
Sotsioloog Katri Lamesoo kaitses 20. novembril Tartu ülikoolis doktoriväitekirja «Seksuaalse ahistamise sotsiaalne konstrueerimine nõukogudeajajärgse ühiskonna kontekstis Eesti meditsiiniõdede näitel».
Seksuaalne ahistamine leiab aset siis, kui esineb mis tahes tahtlik sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse sisuga käitumine, mida selle vastuvõtja tajub ebameeldiva, soovimatu ja alavääristavana ning mis loob ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.
Näiteks astub arst õest hästi lähedalt mööda, võtab ta rinnataskust pastaka, paneb ukse kinni ja lausub: «Kõik teised mulle annavad, aga sina, näe, ei anna.»
«Ma ütlesin kõigepealt, et ma uurin meeste ja naiste vahelisi suhteid töökohal,» rääkis Lamesoo. «Ja võib-olla tagantjärele peaksin paluma nende käest nüüd vabandust … Selline soovitus tuli seksuaalse ahistamise uurijatelt mujalt maailmast.»
Teadlased vaidlevad ta sõnul aga ka selle üle, kas olukorra kohta, mille kirjeldus vastab objektiivselt seksuaalse ahistamise tingimustele, kuid inimene ise seda ahistamiseks ei pea, võib teadlane üldse öelda, et tegu on ahistamisega?
Katri Lamesoo töös on siiski rõhk eelkõige sellel, kuidas asjadest räägitakse ning millistel tingimustel tõmmatakse piire soovimatu ja oodatud käitumise vahele, sealhulgas näitab ta viise, kuidas ahistamist esitatakse kui olematut kategooriat.
Intervjuud tehti haigla ruumides ja kestsid kuni poolteist tundi.
«Mingil hetkel märkasin, et kuigi lood patsientidepoolsest ahistamisest olid palju tõsisemad ja mõned suisa räiged, triivis ometi õdede jutt arstide, täpsemalt meesarstide peale,» rääkis ta. «Kui ma selle seose olin ära tabanud, siis uurisin juba järgmistelt õdedelt, kas ahistamine on kuidagi seotud arsti võimupositsiooniga või hoopis sellega, et ta on mees. Õed vastasid: loomulikult tuleb ahistamine sellest, et arst on mees, teatavasti mehed ongi sellised, kes ennast pidurdada ei suuda.»
/nginx/o/2017/11/30/7362585t1h61c1.jpg)
Katri Lamesood ajas selline vastus algul isegi segadusse, kuna enne seda olid õed talle rääkinud hoopis muust. Sellest, et neid häirib, kuidas arstid on väga üleolevad õdede suhtes, et arstid on nii suured ja tähtsad.
Siis püüdis Katri Lamesoo teada saada seda, et kui ahistamine leiab aset vaid selle pärast, et arst on mees, ning ahistamine pole seotud arsti võimupositsiooniga, kas see meesarst käitub niisamuti ka naissoost arstiga, temaga samal positsioonil oleva kolleegiga. Õed ütlesid, et ei-ei, ja põhjenduseks kõlas, et teise arsti suhtes valitseb isegi meesarstil austus.
Sõna «austus» kasutasid õed ka iseenda ja patsiendi suhete kirjeldamisel: «Et patsiendid ikka nii ei julge käituda, nad ju austavad meid kui õdesid, meie oma teadmistega oleme neile olulised …»
Õed andsid märku sellest, et nendegi käes on potentsiaalne võim, mida nad võiksid suhetes patsientidega kuritarvitada, kuigi selleks pole ometi põhjust.
Lood ja tulemus
Katri Lamesoo ei saanud konfidentsiaalsuslubaduse tõttu õdedega tehtud intervjuusid ajakirjanikule lugeda anda. Ta märkis, et isegi, kui inimene poleks äratuntav, oleks see libedale teele minek ning võiks jätta mulje, nagu jagataks doktorikraade värvikate lugude kogumise eest. Aga ta oli nõus mõnd seika kirjeldama.
Näiteks astub arst õest hästi lähedalt mööda, võtab ta rinnataskust pastaka, paneb ukse kinni ja lausub: «Kõik teised mulle annavad, aga sina, näe, ei anna.»
Või protseduuri ajal, mil õde ja arst koos töötavad, küsib arst patsiendi läbivaatuse järel õelt: «Kas viskad ise ka pikali ja vaatame nüüd sinu üle?»
Või palub keegi patsientidest õel oma patja kohendada ja nii enda kohale muudkui kummarduda. Või kaebab patsient, kes ei saa paraneva kõhuhaava pärast pidžaamapükse kanda, et millegipärast libiseb see tekk kõhu pealt muudkui ära …
Või kipuvad vanemad mehed õe kätt silitama ja korrutama: «Aitäh, kullake …» Nad ei pruugi midagi halba mõelda, pigem usuvad, et teevad sõbralikke komplimente: «Oh sa mu ladvaõunake, ma juba ootasin, et kuna sa tuled.»
Niisugust käitumist nimetatakse privileegipimeduseks, selgitas Katri Lamesoo.
Küsimuse peale, mis siis on ikkagi tehtu tulemus, vastas vastne filosoofiadoktor sotsioloogia alal, et tal õnnestus teha nähtavaks viisid, kuidas ahistamist ei pruugi ära tunda, kuna see on läbi põimunud nii sugudevahelistest kui ka institutsionaalsetest võimusuhetest. Teiseks tuli ta analüüsis esile täiesti uus kategooria või tunnus, mida ahistamise uurijad veel ahistamisega seostanud ei ole, nimelt austus.
Kolmandaks näitas töö, kuidas ahistamise subjektiivne tajumine on seotud sellega, kuivõrd on inimesele kättesaadav ta professionaalne identiteet. Kui see pole kättesaadav ehk kui inimene ei tunne end oma tööd tehes enesekindlalt, püüab ta leida teisi viise enda võimustamiseks. Katri Lamesoo uurimus osutas, kuidas ainuke viis, kuidas naised said näidata end kuidagigi võimu omavatena, oli iseenda kui naise positsiooni rõhutamine ja naiseliku sarmiga mängimine.
Kui naisel ei ole võimalik olla professionaalina aktsepteeritud ega end ahistamisolukorras sel viisil kehtestada, vaid peab kasutama naise positsiooni ehk «mina kui naine võin enda eest seista», siis on see katse Katri Lamesoo arvates juba ette läbi kukkunud.
«Järelikult, kui õde või mõne muu eriala esindaja ei tunne end tõsiseltvõetava töötajana, siis kaasneb sellega palju suurem võimalus tunda ennast ahistatuna,» tegi ta kokkuvõtte.
Naine ja ta töökoht
/nginx/o/2017/11/30/7362583t1h0012.jpg)
Katri Lamesoo meenutas vahepeal iseennastki umbes kahekümnendates eluaastates, mil mõne mehe seksuaalse alatooniga käitumine tegi ta kohmetuks ja pani tundma end alaväärsena.
«Toona ei osanud ma midagi teha ja tegelikult puudus mul ka sõnavara selle ebameeldiva tunde kirjeldamiseks. Olin lihtsalt vait,» meenutas ta.
Nüüd sellised mõõdukad ja piiripealsed kommentaarid Katri Lamesoos märkimisväärseid emotsioone enam esile ei kutsu, pigem ajavad ta naerma.
Küll aga oleks talle probleem, kui keegi püüaks teda töökontekstis tahtlikult paika panna, kasutades selleks seksuaalse sisuga, alandavat kõneviisi.
«Siis oleks tegu sooliselt ahistava seksuaalse sisuga käitumisega – just sellist väljendit soovitan ma ka oma doktoritöös,» selgitas ta, «kuna seksuaalse ahistamise probleem ei seisne ju mitte niivõrd seksuaalsuses, vaid võimusuhete kuritarvitamises, ja võimusuhted on ennekõike soolised. Samuti institutsionaalsed, kus meestel on tihtipeale naiste suhtes kõrgem positsioon, seksuaalsus aga on lihtsalt vahend enda kehtestamiseks.»
Katri Lamesoo sõnul on väga palju iga organisatsiooni enda teha, et töösuhted meeste ja naiste vahel oleksid korras.
«Isegi seaduses on kirjas, et tööandja vastutab selle eest, et keegi ei tunneks ennast halvasti. Ja kui keegi ikkagi tunneb end soo tõttu ebavõrdselt kohelduna, siis on tööandja asi hakata seda asja klattima,» kinnitas Lamesoo. Samas tunnistas, et muidugi ei ole see ainult ühe organisatsiooni teha, vaid paljuski sõltub see ka ühiskonnas valitsevast tellimusest.
Mina ka!
Lõpuks peatus Katri Lamesoo hiljuti sotsiaalvõrgustikes alanud #metoo liikumisel. See on ahistamisvastane kampaania (me too – eesti keeles «mina ka»), mis kutsub naisi pihtima olukordadest, kus neid on rängalt solvatud ja alandatud – niisuguseid postitusi on sadu ja sadu ning iga päev.
Katri Lamesoo on enamasti nõus sellega, mida Mihkel Mutt oma arvamusloos «Ahistamise hullud päevad» Postimehes kirjutas, öeldes, et tal on raske uskuda, nagu oleks esmajoones tegemist murega ühiskonna kõlbeliste väärtuste pärast.
«Ma ise võtan väga neutraalse positsiooni selle #metoo suhtes. Jah, ühest küljest naised tunnevad, et nüüd nad võivad välja tulla ning et see on võimas ja läheb kindlasti ajalukku. Teisalt on see ju illusioon, et ühtäkki lähevad naiste kannatused kõigile korda. Samas on kuskil jõud, kes võivad seda ära kasutada, ja kuna suurem osa maailma võimust on meeste käes, siis võivad need naised olla oma tunnistusega mängitud hoopis mingi muu eesmärgi teenistusse. See on taas üks trikiga asi.»
Nevertheless, she persisted
«Siiski ta jätkas visalt» on Ameerika Ühendriikide feministlikus liikumises populaarseks saanud väljend. See kerkis esile tänavu 7. veebruaril Ameerika Ühendriikide senatis toimunud sõnavahetuse tõttu, kus senaator Elizabeth Warren esitas väiteid selleks, et senaator Jeff Sessions ei kinnitataks Ameerika Ühendriikide justiitsministriks.
Senati eesistuja Mitch McConnell taotles Elizabeth Warreni katkestamist senati ühe sisereegli alusel ja senat hääletaski lõpuks Warreni sõnavõtu katkestamise poolt. Pärast seda pidas McConnell pika kõne, milles ta süüdistas Warrenit, et see oli jätkanud Sessionsi süüdistamist ka pärast hoiatust, ning selle sõnavõtu lõpus McConnell ütleski lause «Nevertheless, she persisted».
Väljend levis sotsiaalvõrgustikes kiiresti, sest feministid saatsid selle edasi viidetega teistele naistele.
Selle lause tähendus laienes, osutades naiste püsivusele barjääride purustamisel, hoolimata sellest, et neid on järjest vaigistatud või ignoreeritud.
Ja veel mõned näited väljendi kasutamisest.
Tänavu märtsis ilmus Chelsea Clintoni pildiraamat lastele kolmeteistkümnest inspireerivast ameerika naisest, raamatu pealkiri on «She Persisted» ehk «Ta jätkas visalt».
18. aprillil iseloomustati selle lausega seriaali «S.H.I.E.L.D. agendid» 4. hooaja 18. episoodis naispeategelase Daisy Johnsoni silmapaistvat vastupanuvõimet.
Seriaali «Supergirl» teise hooaja viimase episoodi pealkiri on «Ta jätkas visalt».
Abraham Lincolni eluloo uurija Kerry Ellard avaldas tänavu juulis artikli «Siiski ta jätkas visalt», mis rääkis Mary Toddi Lincolni võitlusest pensioni eest oma kahel viimasel eluaastal. TPM