/nginx/o/2017/11/28/7357701t1h4a78.jpg)
Jõulud on ukse ees ja aastavahetus koos õnnevalamisega samuti. Selleks läheb vaja tina, mida tänapäeval saab osta poest, kuid aastakümneid tagasi tuli seda otsida taga lausa tikutulega. Kindel koht, kust tina hankida, oli trükikoda. Vanasti valmis ajaleheveergude ja raamatute tekst enne paberile saamist kõigepealt realadumismasinates ridadena, mille peamine materjal oli tina.
Täna ilmub Postimees, mille päismikku on kirjutatud kuupäeva juurde nr 279 (8180). Emajõelinna ja selle lähema ümbruse lehelugejad saavad sama ajalehenumbriga kaasa Tartu Postimehe nr 217 (4869).
Postimees oli sunnitud 1. maist 1948 Eesti NSVs kandma punasele võimule meelepärasemat nime. Sedasi tuli see leht trükist detsembri lõpuni 1990, kui ilmus Edasi nr 12 425.
35 aastat tagasi ehk 26. novembril 1982 ilmus juubelinumber – 10 000. See fakt ongi siinsete ridade ilmumise alus.
Nelja nulliga Edasis oli kaheksa lehekülge, mis olid ligikaudu sama suured kui nüüdisaegses Postimehes. Lehetoimetus asus Tartu riikliku ülikooli peahoone vastas aadressil Pirogovi 1 (Gildi 1). Üks sein oli kõrvuti Hans Heidemanni nimelise trükikojaga ning ülemisel korrusel oli uks, millest toimetuse töötajad said tõtata ladujate ja küljendajate juurde.
Ladujad olid töötajad, kes tippisid ajakirjanike käsikirjadest – need olid paberile pandud kirjutusmasinatel – teksti klaviatuuri abil realadumismasinasse ehk linotüüpi, millest väljub ladu tähematriitside järgi trükitinast valatud ridadena. Linotüüp leiutati 1884. aastal, need masinad olid Tartus kasutusel veel ka sada aastat hiljem.
Igatahes klõbisesid realadumismasinad ka sügisel 1917, kui Peterburis hakkas lugejate ette tulema Venemaa sotsiaal-demokraatliku töölispartei häälekandjana Edasi. See ilmus veel aastal 1937.
Edasi ilmus ka Tartu soldatite, tööliste ja maatameeste saadikute nõukogu ajalehena, mille esimene number nägi trükivalgust 20. novembril vana, 3. detsembril praeguse kalendri järgi 1917. «Elagu rahwuswaheline rewolutsion,» teatas seitung suurte tähtedega esiküljel.
Siinsete ridade kirjutaja noid kaugeid aegu paraku oma silmaga ei näinud. Küll aga on selgeid mälupilte ajast 35 aastat tagasi. Näiteks meenub, et ladumisruum oli alati kuum, nii et mehed võisid kanda töökitli all vaid maikat ja naised kombineed, sest linotüüpide küljes paksus metallanumas hõbeles sulatina. Elektrit kulus selle sulana hoidmiseks palju. Tahke kang rippus paksu keti küljes anuma kohal ja lühenes ajapikku jõudsasti.
Sageli sai ajakirjaniku käsikiri toimetajate pliiatsi või pastaka all nii kirjuks, et see tuli lasta masinakirjutajal ümber trükkida. Uuel toimetusringil tuli jälgida, et uusi parandusi ei tekiks liiga palju. Ladujatel oli voli kirju käsikiri toimetusse tagasi saata.
Linotüübist välja tulnud read tõsteti veergude kaupa alusele. Sestpeale asusid tegevusse küljendajad, kes sättisid nn pannidel paika enamasti toimetusest tulnud maketi järgi veerud ja pealkirjad, aga ka fotod, mis olid tsinkograafia meetodil saanud trükiks kõlbliku kuju. Nüüd jäi vaid üle teha korrektorite ja valvetoimetaja lauale viimiseks paberile tõmmis.
Sealjuures ei unustanud küljendajad iialgi ära vana trükitööliste kommet. Ja nimelt – kui oli tegemisel ümmarguse numbriga ajaleht, tekkis võimalus toimetuselt head ja paremat välja nõuda.
26. novembril 1982 ilmus Edasi nr 10 000. Selle esilehekülje piltideta tõmmisest tegid küljendajad nn ülekullatud eksemplari, tõid selle pidulikult valvetoimetajale ja nõudsid «kilo šokolaadi ja kimp roose».
Oma ülesande täitnud tinaread läksid taaskasutusse. Kuid et kallis kraam ei olnud grammiga kaalutud, oli võimalik neid aastavahetusele mõeldes koju tassida. Maiustusi ja lilli ei olnud vaja vastu anda, piisas lihtsast tänamisest.
/nginx/o/2017/11/28/7357723t1h189c.jpg)