/nginx/o/2017/11/28/7356883t1h8dc3.jpg)
Soome arhitektide looming jõudis Tartusse 20. sajandi algul, kui eesti organisatsioonid asusid endale maju ehitama. Soome arhitektide kolmik Herman Gesellius, Armas Lindgren ja Eliel Saarinen oli 1901 Pariisi maailmanäituse Soome paviljoniga – torniga looduslikust kivist ehitis – saavutanud rahvusvahelise tuntuse.
Soome arhitektilt tellides oli võimalik pöörata selg pool sajandit valitsenud historitsistlikule arhitektuurile ja ehitada kaasaegse arhitektuurikeelega hoone. Peale moodsuse oli Soome arhitektidelt projekti tellimisel ka rahvuslik alatoon: hõimukaaslaste rahvusliku karakteriga arhitektuur vastas kõige paremini eesti meele väljendamiseks olukorras, kus ei olnud eestlastest arhitekte, puudus eesti rahvuslik arhitektuurikeel ja arusaam, milline see õieti olla võiks.
Kui 1903 põles Ülejõel eestlaste laulu- ja mänguseltsi Vanemuise maja (praegune laulupeomuuseum), ei asunud selts maja üles ehitama vanas asukohas, vaid leidis sellele esinduslikuma asupaiga linna südames Aia tänavas (praegu Vanemuise 6).
Vanemuise maja ehitamise üks juhte Karl Menning (Vanemuise seltsi esimees 1904) oli uut ja eesti organisatsioonile sobivat arhitektuuri otsinud juba 1901–1902 Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) hoone ehitamisel, see valmis tema ideede ja eestlasest inseneri Georg Hellati projekteerimisoskuste abil.
EÜSi projekteerimise kogemuse ja vahepeal kasvanud Soome arhitektuuri tuntuse põhjal sai Vanemuise maja projekteerijaks Armas Lindgren, kuigi kaaluti ka projekti tellimist Peterburi akademistilt Aleksander Poleštšukilt. Paraku hakkas selleks ajaks Soome juhtivate rahvusromantiliste arhitektide loomingus kätte jõudma uus etapp, kus keskaja arhitektuuri maalähedase, looduslikul kivil ning kohalikul taim-ja loomornamendil põhineva dekooriga rahvusromantiline arhitektuur hakkas asenduma rangema tektoonika ja juugendliku vormikeelega. Nii valmis Vanemuise maja 1905–1906 selgetel geomeetrilistel vormidel põhineva juugendhoonena, mille soome rahvusromantikale omane dekoor viidi looduskivi asemel ellu krohvdekoorina.
Siiski oli see senisest silmapaistvalt erinev kvaliteetne ning märgiline hoone, mis rahva raha eest ehitatuna tõstis eneseteadvust ja oli ohumärk saksa seltskonnale.
Armas Lindgren koos Soome ühe esimese naisarhitekti Wivi Lönniga kavandas ka 1910–1911 ehitatud eesti üliõpilaskorporatsiooni Sakala hoone Veski tänavale (Veski 69). Selle maja krundi saamislugu peegeldab sakslaste ja rahvuslikult meelestatud eesti intelligentsi võimuvõitlust, kus korporandid pidid kasutama kavalust, et osta heas asukohas krunt, ning krundi müüja visati selle eestlastele müümise tõttu saksa seltskonnast välja. Sakala sümmeetrilisel hoonel pole enam jälgegi rahvusromantismist, kuid juugendliku vormikeele poolest eristub see selgelt saksa korporatsioonide hoonetest.
1913 tellis Pauluse kogudus kirikuhoone (Riia 27) projekti Eliel Saariselt, kuigi kaaluti ka tellida Riia arhitektuuriprofessorilt Wilhelm von Strykilt, kelle kavandi järgi oli 1906 valminud Avinurme historitsistlik maakivikirik.
On teada, et ta sama aasta detsembris käis Saarinen ka Tartus projekti kogudusele tutvustamas. Saarisele, kes hiljem projekteeris mitu kirikut, oli see esimene kiriku projekt.
Uus kirik oli kavandatud koguduse keskusena, mis peale tavapärase kirikusaali ja käärkambri sisaldas leerisaali, kantseleiruume, kortereid ja teisi kogudusetööks vajalikke ruume. Kaasaegne, tollal väga innovaatiline mitmeotstarbelise kiriku idee tuli siiski koguduselt, täpsemalt koguduse õpetajalt Arnold Habichtilt, kes oli hästi kursis selleaegsete Euroopa kirikuarhitektuuri suundumustega.
/nginx/o/2017/11/28/7356907t1h04a0.jpg)
Saarinen ei kavandanud projektis ainult kirikut, vaid lõi linnaruumi – keskse kirikumahu külgedele tänavajoonele olid projekteeritud tiibhooned, mille vahele oli kavandatud linnaväljak. Üks tiibhoonetest valmis umbes kümme aastat pärast kiriku valmimist, teine on paraku tänini ehitamata.
Saarinen on üksikasjades (portaal, ümarapsiid, siseruumi maalingud) lähtunud romaani arhitektuurist ning sidunud selle oma kaasaja juugendliku vormiga. Kuna kiriku ehitamine käis sõja ajal, Saarise kavandatut osaliselt muudeti, näiteks siserõdude raudbetoonist konstruktsioon asendati puitkonstruktsiooniga. Kiriku taastamisel mõne aasta eest lähtusid Soome arhitektid Merja Nieminen ja Kari Järvinen Saarise loomingust ja taastasid kiriku võimalikult Saarise-päraselt: siserõdud ehitati betoonist, laudpõrandad asendati kiviparketiga jne.
Peale ühiskondlike hoonete on Soome arhitektide käe alt tulnud ka üksikud elamud. Luuletaja ja kirjastaja Karl Eduard Sööt, kes oli ka Vanemuise seltsi juhatuse liige, ehitas Lindgreni projekti järgi 1911 Promenaadi tänavale (Ülikooli tänaval umbes kaubahalli kohal) neljakorruselise äri- ja eluhoone (hävinud).
Kahel juhul on Soome arhitektuur jõudnud Eestisse naiste mõjutusel. 1914 valmis Raja tänaval Aino ja Oskar Kallase maja (Raja 31a). Eesti rahvaluuleteadlase ja diplomaadi Oskar Kallase abikaasa Aino (snd Krohn) oli Soome päritolu kirjanik, kes eesti ainest kasutades ja soome keeles kirjutades lõi silla Eesti ja Soome vahel. Ka oma kodu ehitamisel kutsus perekond arhitektiks Soome arhitekti Valter Thomé, et nagu perenaine kirjutab, arenenuma arhitektuuri kaudu realiseerida oma haritust. Erinedes küll uusklassitsistliku vormikeele poolest sel ajal Tartus levinud heimatlik-juugendlikust villaarhitektuurist, ei toonud maja kaasa uut ja järgimisväärset kvaliteeti.
/nginx/o/2017/11/28/7356799t1h46b1.jpg)
1930. aastate algul valmis Soome arhitekti Alvar Aalto 1932 koostatud projekti järgi uude Tähtvere linnaossa Tartu ülikooli maateaduse professori August Tammekannu ja tema soomlannast abikaasa Anna Irene villa (Fr. R. Kreutzwaldi 6). Lisaks abikaasa päritolule oli August Tammekannul tihe side Soomega oma õpetaja, 1920. aastate algul Tartu ülikoolis maateadust õpetanud Helsingi ülikooli professori Johannes Gabriel Granö kaudu, kelle vahendusel Aaltoga projekteerimise asjus kontakteeruti.
Aalto projekteeris fassaadid siseruumidest lähtuvalt, keskne element oli terve elutoa laiune lintaken. Eestis tavatu oli ka lamekatus, mis oskamatu ehitamise tõttu kujunes mureallikaks ja asendati nõukogude ajal tavapärase kelpkatusega. Villa taastati Aalto-päraselt 1990. aastate lõpus, on saanud EuropaNostra medali ja valitud rahvusvahelise tähtsusega hoonete hulka.
20. sajandi esimesest poolest pärit Soome jälg Tartu arhitektuuris on märkimisväärselt esinduslik ja kvaliteetne. Viimastel kümnenditel on üksikud Soome arhitektid osalenud Tartu rahvusvahelistel arhitektuurivõistlustel, kuid pole olnud maja sünni jaoks piisavalt edukad.