:format(webp)/nginx/o/2017/11/27/7353485t1h9d21.jpg)
Supilinnas kihutab jalgrattal ringi keegi üleni mustas noormehe või neiu kehaehitusega isik ja röövib jalutajailt hoo pealt käekotte. Sealjuures jäädvustab musta maskiga Fantoomrattur oma kuriteod kiivri külge kinnitatud kaameraga. Sellise päti on välja mõelnud Mika Keränen oma uue lastekrimka liikumapanevaks jõuks.
Tähtvere pargis satub röövitute hulka Supilinna laste salaseltsi ehk Rampsu ühe liikme Mari ema. Politseijaoskonda läheb ta avaldust tegema pere saatel. Muu hulgas paneb politseinik arvutisse kirja, et rattal kihutanud röövija rebis Mari emalt käekoti, mille autor on disainer Stella Soomlais. See on lausa kotil kirjas.
Tartlased teavad hästi, kus ja mis on Tähtvere park. Ka politseijaoskond asub krimiloos sealsamas, kus päris elus – Riia tänava lõpus mitmekorruselises kandilises ehitises. Moeteadlikud inimesed võivad kinnitada, et nahadisainer Stella Soomlais on samuti päriselt olemas: ta on lõpetanud Tartu kõrgema kunstikooli ja seejärel Eesti kunstiakadeemia ning tema stuudio tegutseb praegu Tallinnas.
Krimiloo edenedes selgub, et Fantoomrattur eelistab röövida tippdisainerite käekotte. Kõigepealt asub aga Ramps kuritegelikku kihutajat jälitama niidiotsast, mis on neile andnud tema kiivri külge kinnitatud kaamera.
Raamatu viimase kolmandiku algul selgub, et Mika Keränen on jutu sisse tõmmanud ka Tartu Postimehe, mida lapsed ei sirvi lehekrabinal, vaid vaatavad arvutiekraanilt. Rampsu liikmed õpivad koolis, mille direktor teatab ühel hetkel klassi astudes muu hulgas järgmist (lk 106).
«Linna peal tegutseb kotivaras, kes liigub jalgrattaga. Ilmselt noor meesterahvas. Ja nagu ehk isegi aru saate, siit koolist. See noor erikooli kandidaat tunneb ennast nähtavasti väga enesekindlalt, sest ta postitas Tartu Postimehe veebilehele video oma vägitegudest. See video oli saadetud esimese ja teise vahetunni vahel meie koolimaja arvutiklassist.»
Mõni lehekülg hiljem klõbistab Rampsu liige Olav arvutiklahvidega ja ütleb oma kaaslastele: «Kõige värskem info. See on tegelikult hommikune jutt. Uurija Sommer ütleb Tartu Postimehele, et varas tegi saatusliku vea, kui ta riputas oma edevusest selle video netti.»
Niisiis on Mika Keräneni «Fantoomrattur» väga elus kinni. Detailid on täpsed ja ülimalt tänapäevased, kohanimed on õiged ja suunavad Tartut tundva lugeja kujutluspildi justkui reaalseks. Kahel juhul käib jutus kihutamine ratastel ning ümbruse kirjeldus lubab lugejal mõnuga kaasa kihutada. Ent kuigi elus kinni, on krimka täidetud kirjaniku kaasahaarava fantaasiaga.
Ja lõpuks. Nõnda nagu eelmise Supilinna salaseltsi raamatu «Jõmmu» ja sellele eelnevate puhul, on nüüdki, üheksanda puhul võimalus korrata: illustreerinud ja kujundanud Marja-Liisa Plats, kelle pildid on kerged, selged ja kohati lõbusad ning lähevad kirjaniku fantaasiaga kenasti kaasa.
TPM
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)