/nginx/o/2017/11/26/7350257t1h8724.jpg)
Haldusreformi elluviimine on toonud lihtsale inimesele suurt segadust ning ka usaldamatust riigi lubaduste ja tegude suhtes. Paika pandi elujõulise valla jaoks nõutav elanike arv, kuid see kriteerium oli sulaselge pettuse esimene samm. Teine samm oli see, et missugustele valdadele oli «ette nähtud» jääda iseseisvaks, need nõnda ka jäid, sõltumata elanike arvust ja ka valla võimekusest.
Haldusreformi tagajärjel on seni hästi toiminud kogukonnad viidud rahulolematuse ja eriarvamuste sõjakeerisesse. Läheb palju aega ja palju energiat, et taastuks rahu nii vastvalitud volikogude liikmete, ametiisikute kui ka häiritud vallaelanike hulgas. Kas kõik see tasus ära – sellele annab alles ajalugu vastuse.
Arusaam ajaloost ja tänapäevast läheb aga meil juba praegu lootusetult segamini. Haldusreformi eesmärk oli tuleviku elu paikapanek, tulevikuvisioon sellest, kuidas meie lapsed ja lapselapsed saaksid paremini toimetada oma elupaigas. Tuleviku nägemise taga peaks terendama ka uued ja veel paremini välja arendatud territooriumid ja arusaam sellest, millised on tõmbekeskused.
Kedagi ei saa sundida valima endale elupaika ja tõmbekeskust, need valikud olgu siiski inimese enda otsustada.
Kedagi ei saa sundida valima endale elupaika ja tõmbekeskust, need valikud olgu siiski inimese enda otsustada.
Ülenurme oli taasiseseisvunud Eestis üks esimesi valdasid ja esimene ennistatud vald Tartumaal. November oli meie valla sünnipäevakuu: 1990. aasta 1. novembril sai Ülenurme vald omavalitsusliku haldusüksuse õigused.
Nüüdseks on 7500 inimest valinud endale elupaigaks Ülenurme valla. Tehnopargid aina paisuvad ja paisuvad, ikka rohkem inimesi leiab siin tööd. Koolid, lasteaiad vajavad lisapinda, sest elanike arv kasvab, elamuehitus aina laieneb.
Ülenurme on kasvav kogukond juba linnaläheduse pärast. Kes ei leia tööd kohapeal, on teretulnud Tartus.
Kambja on väärika ajalooga kogukond. Kambjalastel on, mille üle järele mõelda ja mille üle uhke olla. Mitte keegi ja mitte kunagi ei saa neilt ära võtta uhkust ja ajaloodaatumeid. Ühtlasi aga tekib küsimus, kui palju inimesi
leidub selles tulevases ühendvallas, kes on tuttavad Kambja ajaloo nii paljude faktide ja aastaarvudega, ja kuidas see teadmine aitaks paremini ja rõõmsamalt edasi elada. Ajaloo meenutamine on uhkus ja au, kuid ei tohi olla segav faktor tulevikuradade seadmisel.
Samas aga ei ole võimalik aru saada väitest, et Kambja ühendvalla nimega põlistataks kogu paikkonna ajalugu ja kui nime Kambja pole – pole ka väärikat ajalugu!?
Ülenurme inimesed on ka väärikad ja suuremeelsed, kuid kõike – õigust olla iseseisvad ja Ülenurmet valla nimena ära võtta – ei luba ka meie suuremeelsus ja väärikus.